Jalaväe lahingumasin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Süstematiseeritud, parandatud ja täiendatud |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Ulan Ude memorial with a BMP-1 tank.jpg|pisi|Esimene õnnestunud ja massiliselt toodetud seeria-lahingumasin BMP-1 Venemaal postamendil]]
'''Jalaväe lahingumasin''' (''infantry fighting vehicle (IFV)''; ''боевая машина пехоты (БМП)'') või '''lahingusoomuk''' on soomustatud lahingumasin, mis on mõeldud isikkoosseisu toimetamiseks [[lahing]]uväljale ja neile seal otsese tuletoetuse pakkumiseks.
11. rida ⟶ 13. rida:
[[Nõukogude Liit]] avalikustas 1967. aastal lahingusoomuki [[BMP-1]]. Masinal oli madal profiil ja väga hästi kavandatud esisoomus, mis pakkus täielikku kaitset [[NATO]] standardse 12,7 mm kaliibrilise kuulipilduja vastu ja osalist kaitset ka 20 mm Oerlikoni automaatkahuri vastu. Pardarelvastuseks oli BMP-1-l 73 mm siledatoruline kahur ja AT-3 Sagger juhitavad tankitõrjeraketid. Sellise relvastusega võis NSV Liidu lahingumasin ohustada isegi NATO lahingutanke. Isikkoosseis võis astuda kontakti masinas, mis oli ise täiesti suuteline pidama lahingut, selle tulemusel oli kombineeritud rünnaku doktriin jõudnud kõige alumisele taktikalisele tasandile.
[[Lõuna-Aafrika Vabariik|Lõuna-Aafrikas]] töötati 1971. aastaks välja esimene ratastel liikuv lahingusoomuk Ratel, mille põhieesmärk oli olla võimalikult mobiilne ja suure tulejõuga. Rõhku pandi just kiirusele, kuna masin pidi sammu pidama kiirete rünnakutega ja tihti liikuma vaenulikel aladel. Lõuna-Aafrika väed olid varem liikunud brittide Bedford MK veokites või saksa [[Unimog|Unimogides]], mis on soomustamata, kuid kumbki masin ei sobinud Aafrika keerulise maastikuga ega pakkunud kaitset miinide eest. Rateli kere oli seevastu mõeldud vastu pidama ka tankitõrjemiinide plahvatused. Lõuna-Aafrika piirisõjas kasutati mõningase eduga 90 mm pardakahuriga Ratelit ka tankide hävitajana.▼
Esimene NATO riikides massiliselt toodetud korralik jao lahingumasin oli Lääne-Saksamaa [[Marder 1|Marder]], mida töötati välja 1960-ndate aastate vältel ja mis võeti ametlikult relvastusse 1971.
▲=== Erinevate riikide lahingumasinad ===
Pärast BMP ja Rateli edu võtsid ka teised riigid jalaväe lahingumasinad enda relvastusse. Ameerika Ühendriigid võtsid kasutusse [[Bradley (lahingumasin)|M2 Bradley]], Ühendkuningriik Warriori, Lääne-Saksamaa [[Marder 1|Marderi]], Jaapani 89FV, Hiina ZBD-97, India Abhay, Kanada LAV III, Hispaania ASCOD Pizarro, Itaalia Dardo, Prantsusmaa AMX-10P ja VBCI, Rootsi [[CV90]]. ▼
▲[[Lõuna-Aafrika Vabariik|Lõuna-Aafrikas]] töötati 1971. aastaks välja esimene ratastel liikuv
Enamikul lääneriikide jalaväe lahingumasinatel ei kasuta enam BMP ja Rateli stiilis suurekaliibrilisi sileraudseid kahureid, eelistades tankitõrjevõimekusele pigem suurema tulekiiruse ja parema täpsusega väiksemakaliibrilisi relvi<ref>[http://strategicstudiesinstitute.army.mil/pubs/parameters/Articles/04winter/boston.pdf] Boston, S. Toward a Protected Future Force. 2004. 29.05.2016</ref>.▼
▲Pärast BMP, Marderi ja ka ratastel Rateli edu võtsid ka teised riigid jalaväe lahingumasinad enda relvastusse. Ameerika Ühendriigid
▲Enamikul lääneriikide jalaväe lahingumasinatel ei
=== Lahingumasinad Eesti kaitseväes ===
1990-ndate algul võeti lahkuvalt Vene armeelt üle üks töötav, kuid tehnikaõppe näitlikustamiseks osaliselt läbilõigetega kerega BMP-1, mis seisis 1990-ndail [[Jägala]] [[sõjaväelinnak]]us ([[Kalevi üksik-jalaväepataljon]]is). Lahinguväljaõppes see ei osalenud. Hiljem anti seisma jäänud masin üle [[Eesti Vabadusvõitluse Muuseum]]ile [[Lagedi]]l.
2014. aasta detsembris allkirjastati [[Eesti]] ja [[Holland|Hollandi]] vahel lepe 44 jalaväe lahingumasina [[CV90]] ostuks. Masinad on küll kasutatud, kuid vanim neist oli vaid 7 aastat vana. Ostetud lahingumasinad kuuluvad Scoutspataljoni relvastusse, eesmärgiga tagada manöövrivabadus, suurem tulejõud ja parem kaitstustase. Masinad saabuvad Eestisse järk-järgult aastatel 2016–2018.<ref>[http://www.kmin.ee/et/eesmargid-tegevused/hanked] Hanked, Eesti Kaitseministeerium, 29.05.2016</ref>
| |||