Krediitkaart: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
==Ajalugu==
19. sajandi lõpus kasutati krediitkaardi põhimõttel münte
Pangad võtsid krediitkaardid kasutusse alles II maailmasõja lõpus. Krediitkaartide kasutamine laienes sellega märgatavalt. Esimesed pangandussektori krediitkaardid loodi New York Citys. Esimese krediitkaardi andis välja Franklin National Bank 1951. aastal. Antud krediitkaarti said kasutada vaid selle panga lepingulised kliendid. Samal ajal hakkas levima ka Diners Club Card, mis oli mõeldud New Yorgi restoranides einetamiseks ning meelelahutuseks. Kaart levis kiiresti massidesse ning 1951. aastaks oli Diners Club Cardi kasutajaid üle 20 000. 1959. aastal lõi American Express esimese plastikust krediitkaardi. Varasemalt olid krediitkaardid tehtud kas papist või tselluloidist.<sup>[2][3]</sup>
1960ndatel hakati panganduses laialdasemalt kasutama arvuteid ning see tõi omakorda kaasa krediitkaartide intensiivsema kasutuselevõtu. Arvutite kasutuselevõtu tõttu oli väljastatud krediiti lihtsam arvestada
Kuna 90ndate alguses hakati üha rohkem kasutama
==Kasutamine==
Krediitkaardi kasutamine on tänapäeval üsna turvaliseks muudetud. Krediitkaardilt saab pangaautomaatides sularaha välja
Krediitkaardiga makse sooritamine on lihtne. Tasumisel suunatakse ostja makseplatvormile, mis on erapooletu turvasüsteem. Makseplatvorm on kõigest krediitkaardi andmete vahendaja pangale. Tänu sellele ei ole krediitkaardi andmed ostuportaalidele kättesaadavad. Ostuportaalid saavad vaid
Krediitkaardiga maksmisel on vaja sisestada kaardi omaniku ees- ja perekonnanimi, krediitkaardi number, krediitkaardi aegumiskuupäev ning kaardi pöördel asuva 3-kohaline turvakood.<sup>[5]</sup>
|