Étienne Bonnot de Condillac: erinevus redaktsioonide vahel

=== Üldine ===

Condillac on mõjutanud psühholoogiat, küsides õigeid ja olulisi küsimus ning defineerides empiirilise psühholoogia 19. sajandiks. Ta esitas süstemaatiliselt enda seisukohti [[John Locke]] vaadetele ning Condillac arendas oma kontseptsiooni empiirilises sensualismis. Kui [[Voltaire]] ei võtnud Locke filosoofiat väga tõsiselt, siis Condillac aitas Locke filosoofia populariseerumisele kaasa. Algeselt Condillac pooldab Locke<nowiki>'</nowiki>i [[empirism]]i, kuid jõudis peagi arvamusele, et Locke ei uurinud piisavalt süviti inimteadmiste päritolu probleemi. Locke arvamuse kohaselt pärinevad meie teadmised kahest allikast: aistingutest ja reflektsioonist, kuid Condillaci arvamuse kohaselt mitte ainult kõik meie ideed, vaid ka kõik meie mentaalsed toimingud ja võimed pärinevad ainult [[aisting]]utest. Condillaci tööd on andnud olulise panuse kahele järgnevale peamisele mõttevoolule – [[materialism]] ja [[idealism]].

Tema teine olulisem teos ''Traité des sensations'' on palju fokuseeritum ja keskendub ainult keelele eelnevatele kognitiivsetele võimetele. Condillac võttis tagasi enda eelneva väite, et tajumine on transparentne (läbipaistev) protsess ja nõustus vaatega, et see protsess sisaldab [[alateadvus]]likke järeldusi astingutest saadud informatsioonist ja et aisting võib sisaldada rohkemat, kui esialgu võib tunduda. Ta võttis tagasi ka varasema väite, et sügavus on nägemise poolt kohe tajutav. Enda uuendatud arvamuste toetamiseks esitas ta kuulsa mõtte eksperimendi. Ta palus lugejatel mõelda algupäraselt elutu ja tundetu inimese peale (nimetas seda inimese “kujuks”) ja mõelda, mida see inimene saaks teada, kui iga tema meel oleks teistest isolatsioonis või kui meel oleks kombinatsioonis ainult ühe või kahe teise meelega. Lisades sellele kujule meeli aina juurde, muutub ta aina enam elavamaks. Kui kõiki teised meeled ei ole tema arvates muud kui ego olekud, siis puudutamine avab meile välise maailma otse ja samas ka kaudselt muutes kõik teised aistingud meist väljaspool asuvateks. Tähelepanu peab ta praeguse hetke aistinguks ja mälu on mineviku aisting. Condillac ei ürita seleta ainult seda kuidas inimene omandab teadmise ruumist ja välistest objektidest, vaid püüab tõestada, et pole vaja midagi enamat teadmiste ja võimete omandamiseks kui piisavalt suurel hulgal aistingulisi kogemusi.

Condillaci teised teosed toetavad ja täiendavad ''Essai sur l’origine des connaissances humaines'i'' ja ''Traité des sensations''<nowiki>'</nowiki>i. ''Traité des système''<nowiki>'</nowiki>is on pühendatud varasemate filosoofide [[metafüüsika]] ja [[metodoloogia]] kriitikale, ''Treatise on Animals''<nowiki>'</nowiki>i eesmärgiks on püüe seletada, kuidas inimhing erineb eelkõige intelligentsuse ja vabatahte poolest loomade omadest. Ta avaldas ka teose kaubanduse ja valitsuse kohta, koostas sünonüümide sõnaraamatu ning pani kokku mitmest osast koosneva õppematerjali, mille ta arendas Parma printsi õpetades. Hiljem tegeles ta peamiselt ajalooga, kuid andis välja veel filosoofilist materjali, nende hulgas teistsugune vaade loogikast. Tema surma järel avaldati tema pooleli jäänud teos nimega ''Langue des calculs''.