Redaktsioon: 11. aprill 2017, kell 23:22 redigeeri Sacerdos79 (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 30 343 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 12. aprill 2017, kell 21:00 redigeeri eemalda Sacerdos79 (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 30 343 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
25. rida: ==Sõjategevus 1674.–1675. aastal== [[1674]]. aastal ja sellele järgnenud aastatel keeldus magnaatide kontrolli all olev [[Seim (Poola)\|Seim]] Osmanite lüüasaamiste valguses uuesti makse tõstmast, mis tõi kaasa suutmatuse armeele palka maksta ja sõdurite ulatusliku deserteerumise. Lisaks otsustas [[Leedu suurhetman]] [[Mykolas Kazimieras Pacas]] asuda tõkestama oma isikliku vaenlase, nüüd kuningaks saanud [[Jan III Sobieski]] tegevust, mis soodustas siseintriige Poola-Leedu armees, samal ajal kui Osmanid oma vägesid reorganiseerisid ja tugevdasid. Vaatamata sellele jätkasid Poola-Leedu väed 1674. aastal pealetungi, mida soodustas kaasa kaks aastat hiljem [[Vene-Türgi sõda (1676–1681)\|Vene-Türgi sõjani]] viinud tülid venelaste, kasakate ja Osmanite vahel ([[Vasakkalda-Ukraina]] kasakate ja neid toetanud [[Moskva tsaaririik\|Moskva tsaaririigi]] ning Osmanite riigi vasalli [[Petro Dorošenko]] ja tema [[Tšõgõrõn]]i kasakate vahel). Poolakad vallutasid tagasi kogu [[Paremkalda-Ukraina]] kuni [[Kamjanets-Podilskõi\|Kamieniec Podolskini]] – see ala jäi Poola-Leedu võimu alla 1674. aasta sügisest kuni [[1675]]. aasta kevadeni. Seejärel saatsid Osmanid Ukraina aladele uue väed ja vastasid juunis 1675 vastupealetungiga. Kuni 30 000-meheline Osmanite armee [[Buda]] kuberneri ja sultani väimehe [[Serdar Şişman Ibrahim Pașa]] juhtimisel ületas [[Bender\|Tighina]] juures [[Dnestr]]i jõe. [[Manatšõn\|Manaczyni]] juures ühines nendega peaaegu sama suur krimmitatarlaste armee. Şişman vallutas [[Bar (Vinnõtsja oblast)\|Bari]], millele järgnesid [[27. juuni]]l [[Zbaraž\|Zbaraż]] ja [[11. september\|11. septembril]] [[Pidgaitsi\|Podhajce]]. [[20. september\|20. septembril]] [[1675]] alustas ta [[Terebovlja\|Trembowla]] piiramist. [[24. august]]il [[1675]] oli Jan III Sobieski 6000-meheline armee purustanud [[Lvivi lahing (1675)\|Lwówi lahingus]] krimmitatari väepealiku [[Nuradin Safa Giray]] kuni 20 000-mehelise armee ja saatis seejärel abiväe Trembowla piiramist murdma. Kui Şişman kuulis lähenevatest abivägedest, lõpetas ta [[11. oktoober\|11. oktoobril]] linna piiramise ja tõmbus tagasi Dnestri teisele kaldale.<ref>Finkel, Caroline. ''Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire.'' Cambridge, Basic Books, 2005, p. 275.</ref><ref>Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict.'' Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. 653.</ref> Järgmisel aastal kannatasid Poola väed paraku kurnatuse all, sest Seim keeldus uuest maksutõusust. Armeele ei saanud palka maksta ja tasuta jäänud sõdurid deserteerusid massiliselt. Poola probleeme süvendas veelgi hetman [[Mykolas Kazimieras Pacas]]e ebakompetente juhtimine. Pacas takistas Sobieskil vägesid juhatada, samal ajal kui Osmanid said üha juurde lisavägesid. Vaatamata sellele alustas Poola-Leedu 1674. aastal uuesti pealetungi, kasutades ära süvenevaid pingeid Moskva tsaaririigi ja Osmanite impeeriumi suhetes, kuid olulist muutust sõjas sel aastal ei toimunud.<ref>Finkel, Caroline. ''Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire.'' Cambridge, Basic Books, 2005, p. 275.</ref> Augustis [[1675]] purustas Jan III Sobieski 6000-meheline armee [[Lvivi lahing (1675)\|Lwówi lahingus]] Ibrahim Shismani juhitud 20 000-mehelise türklaste ja tatarlaste ühendarmee. Ent isegi pärast kangelaslikku [[Terebovlja lahing\|Trembowla kaitsmist]] oktoobris 1675 keeldus Seim kuningale raha ja vägesid juurde andmast.<ref>Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict.'' Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. 653.</ref> ==Sõjategevus 1676. aastal== [[1676]]. aastal, kui Sobieski oli suutnud [[Žuravno\|Żurawno]]s 16 000 mehega vastu pidada kaks nädalat kestnud piiramisele Ibrahim Pașa 100 000-mehelise armee poolt, allkirjastati uus rahuleping, mis sai tuntuks [[Żurawno rahu]] nime all. Selle lepinguga pöörati osaliselt tagasi 1672. aasta Buczaczi rahu tingimused: Osmanid säilitasid küll umbes kaks kolmandikku selle varasema rahulepingu alusel saadud aladest, kuid Poola-Leedu ei pidanud neile maksma enam andamit. Samuti vabastasid Osmanid suure hulga vangi langenud Poola-Leedu sõdureid.<ref name=tucker655>Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict.'' Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. 655.</ref> Augustis [[1676]] alustas Osmanite ja Krimmi kuni 60 000-meheline ühendarmee [[Damaskus]]e kuberneri [[Şajtan Ibrahim Paşa]] ja [[Krimmi khaan]]i [[Selim I Giray]] juhtimisel uut pealetungi Poola-Leedu vastu. Nad tungisid [[Pokuttja\|Pokucie]] piirkonnas Poola aladele ja marssisid tänase [[Ivano-Frankivsk]]i peale. Pärast [[Voinõlivi lahing\|Wojniłówi lahingut]] [[24. september\|24. septembril]] [[1676]] tõmbus [[Jan III Sobieski]] oma vägedega Sise-Ukrainasse tagasi, kus ta asus umbes 20 000 mehega laagrisse [[Žuravno\|Żurawnos]] Lwówist lõuna pool [[Galõtš\|Haliczi]] lähistel. Pärast kolm nädalat ([[25. september\|25. septembrist]] [[14. oktoober\|14. oktoobrini]] [[1676]]) kestnud Żurawno piiramist türklaste ja tatarlaste poolt leppisid vaenupooled kokku relvarahus.<ref name=tucker655>Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict.'' Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. 655.</ref> ==Tagajärjed==▼ ==Sõja lõpp== [[Austria]] diplomaatide ja paavst [[Innocentius XI]] mõjul lükkas Seim rahulepingu tagasi, kuigi praktilisi tagajärgi sellel ei olnud. Jan III Sobieski oli aga sunnitud vähendama oma vägesid 30 000 mehelt 12 000 mehele.<ref name=tucker655/> Pärast [[Žuravno piiramine\|Żurawno piiramist]] sõlmisid vaenupooled [[17. oktoober\|17. oktoobril]] [[1676]] [[Žuravno rahu\|Żurawno rahulepingu]]. Selle lepinguga säilitas Osmanite riik otsese kontrolli [[Podoolia]] üle koos [[Kamjanõts-Podilskõi\|Kamienec Podolskiga]] (Osmanite riigis oli selle haldusüksuse nimi [[Podoolia eyalet]]). Poola sai tagasi osa [[Buczaczi rahu]]ga kaotatud [[Paremkalda-Ukraina]] aladest ([[Bila Tserkva\|Biała Cerkiew]]), kuid ülejäänud Paremkalda-Ukraina läks hetman [[Petro Dorošenko]] kui Osmanite riigi vasalli võimu alla. Samuti vahetati omavahel sõjavange.<ref name=tucker655/> Sõda näitas Poola-Leedu kasvavat nõrkust ja korratust. 17. sajandi teiseks pooleks oli Poola-Leedu jõudnud oma järk-järgulise allakäigu faasi, mis kulmineerus sajand hiljem [[Poola jagamised\|Poola jagamistega]]. Distsiplineerimatus Seimis, mille tööd halvasid ''[[liberum veto]]'' ja välisriikide altkäemaksud, domineerisid poliitikud, kes olid keskendunud vaid lühiajalisele kasule ja keeldusid pidevalt vägede suurendamiseks makse tõstmast, sest näis, et suurem osa Poola-Leedu aladest jääb niikuinii Osmanite vägedest puutumata. Isegi pärast ebasoodsat Buczaczi rahulepingut, mis veenis Seimi makse tõstma, ei suudetud pärast esialgseid edusamme veenda Seimi enamust jätkama vaenlasele surve avaldamist; sõduritele jäeti tasu maksmata ja nende massiline deserteerumine mõjutas negatiivselt Poola eesmärke. See ilmne suutmatus ennast kaitsta, mis ilmnes ka teistes toonastes ja hilisemates Poola-Leedu osalusega konfliktides, ahvatles välisriike neid üha enam ründama.▼ Osmanite riigis sai Żurawno rahu ametliku tunnustuse [[1678]]. aasta Konstantinoopoli lepinguga, milles Osmanid tühistasid Krimmi khaani palvel juba Buczaczi rahuga Poola-Leedule määratud aastase andami, mida poolakad ei olnud aga kunagi maksnud. Poola-Leedu Seim [[Austria]] diplomaatide ja paavst [[Innocentius XI]] mõjul rahulepingut kunagi ei ratifitseerinud.<ref name=tucker655/> ▲==Tagajärjed== ▲Sõda näitas Poola-Leedu kasvavat nõrkust ja korratust. 17. sajandi teiseks pooleks oli Poola-Leedu jõudnud oma järk-järgulise allakäigu faasi, mis kulmineerus sajand hiljem [[Poola jagamised\|Poola jagamistega]]. Distsiplineerimatus Seimis, mille tööd halvasid ''[[liberum veto]]'' ja välisriikide altkäemaksud, domineerisid poliitikud, kes olid keskendunud vaid lühiajalisele kasule ja keeldusid pidevalt vägede suurendamiseks makse tõstmast, sest näis, et suurem osa Poola-Leedu aladest jääb niikuinii Osmanite vägedest puutumata. Isegi pärast ebasoodsat [[Buczaczi ~~rahulepingut~~rahu]]lepingut, mis veenis Seimi makse tõstma, ei suudetud pärast esialgseid edusamme veenda Seimi enamust jätkama vaenlasele surve avaldamist; sõduritele jäeti tasu maksmata ja nende massiline deserteerumine mõjutas negatiivselt Poola eesmärke. See ilmne suutmatus ennast kaitsta, mis ilmnes ka teistes toonastes ja hilisemates Poola-Leedu osalusega konfliktides, ahvatles välisriike neid üha enam ründama. Poola poolel andsid võitlusesse suurima panuse väeüksused, mida rahastas eraviisiliselt Jan Sobieski ise. Ta sai tuntuks võimeka ja julge väejuhina, ent samuti patrioodina, kes oli osa isiklikust varandusest investeerinud Poola-Leedu kaitsesse. Selle tulemusel valiti ta 1674. aastal Jan III nime all Poola kuningaks. Sobieski maine oli kõrge ka Osmanite seas ja mitmed aastad hiljem tema juhtimisel [[1683]]. aastal [[Viini lahing]]us saavutatud võit tagas talle võimekaima Osmanite-vastase väejuhi maine. Siiski ei suutnud ka tema peatada Poola-Leedu allakäiku ega viia läbi reforme, mis oleksid riigi päästnud. 57. rida ⟶ 63. rida: *[[Žuravno piiramine\|Żurawno piiramine]] ([[25. september]] – [[14. oktoober]] [[1676]]) ==Kajastamine kirjanduses ja filmis== Poola kirjanik [[Henryk Sienkiewicz]] kirjutas 17. sajandi Poola-Krimmi ja Poola-Türgi sõdadest oma ajaloolise triloogia esimeses romaanis "[[Pan Wołodyjowski]]" ([[1888]]). Eesti keeles ilmus see teos esmakordselt [[1938]]. aastal [[Lydia Skomorowska]] tõlkes, hiljem on sama tõlge uuesti välja antud [[1995]]. aastal. Selle raamatu põhjal lavastas režissöör [[Jerzy Hoffman]] [[1969]]. aastal ajaloolise mängufilmi "[[Pan Wołodyjowski (film)\|Pan Wołodyjowski]]". ~~{{pooleli}}~~ ==Viited==

Poola-Türgi sõda (1672–1676): erinevus redaktsioonide vahel