Haljasväetis: erinevus redaktsioonide vahel

Põllumajanduses haljasväetisena kasutatav taim küntakse maasse värskena - [[Ädal|ädalana]] või niidetakse ja jäetakse maapinnale kõdunema ja siis küntakse sisse - mängides rolli multšina ja mulla omaduste parendajana.<ref> https://en.wikipedia.org/wiki/Green_manure</ref> Haljasväetisena kasutatakse taimi enamasti kattevilja eesmärgina, et vähendada mullast vee aurustumist, [[Sooldumine|mulla sooldumist]], vähendada umbrohtuvust ja kahjurite hulka ja suurendades bioloogilist mitmekesisust. (Lu et al. 2000) Haljastväetist kasutakse kõige intensiivsemalt maheviljeluses, kus mineraalväetised on keelatud.

Haljasväetised külvikorras suudavad suuresti parandada mulla huumusbilanssi ja mulla orgaanilise aine sisaldust. Kasvatades külvikorras [[Liblikõielised|liblikõielisi]], parandavad mulla toiterežiimi, vee läbilaskvust ja struktuursust (eeskätt savistunud ja tihenenud muldadel), vähendavad taimestikuga [[Erosioon|erosiooni,]] umbrohtuvust jne. Liblikõieliste üheks peamiseks funktsiooniks on siduda mügarbakterite abil mulda õhulämmastikku, mis on elutegevuseks vajalik toiteelement temale järgnevatele kultuuridele. Samuti suudavad nad oma pika ja võimsa juurekavaga (valge mesikas) transportida mineraalseid toiteelemente sügavamatest kihtidest ülesse poole, et näiteks teraviljadel oleks võimalus omastada toitaineid lihtsamalt. Kuna liblikõielised suudavad raskesti lahustuvat kaaliumit ja fosforit paremini omastada, kui teised kultuurtaimed, siis pärast biomassiks kündes vabanevad need toiteelemendid lihtsamalt kujul.<ref name=":0">http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/haljasvaetised-kulvikorras#.WOPLgjt97I</ref> Liblikõieliste järelmõju kestab 2-3 aastat.