Lesnaja lahing: erinevus redaktsioonide vahel

|kaotused1= 1000-20001000–2000 tapetut, 1000-20001000–2000 haavatut

Lewenhaupt oli aprillikuus [[Radaškovičy]]s Karl XII-ga kohtudes saanud korralduse toimetada peavägede juurde kolme nädala jagu moona, ühtlasi koguda oma kontrolli all olevatelt aladelt kokku nõnda palju sõdureid, kui vähegi võimalik, ja liituda augusti alguses Rootsi peajõududega.<ref name = "Dorell">Dorrell, Nicholas. The Dawn of the Tsarist Empire: Poltava & the Russian Campaigns of 1708—1709, Partizan Press (2009)</ref> Meeste ja moona kogumine ei läinud aga sugugi nii nagu kavandatud, kuna Baltikum oli sõjast laastatud. Väed pidid teele asuma juuni alguses, aga tegelikult asusid need teele alles juuli alguses. Ka oli väesalgas kavandatud 20 000 sõduri asemel vaid 13 000 meest.<ref>Konovaltjuk &name="jOjrh" Lyth, Pavel & Einar (2009). Vägen till Poltava. Slaget vid Lesnaja 1708. Svenskt Militärhistorisk Biblioteks Förlag. ISBN 978-91-85789-14-6.</ref>

Alates kuuendast oktoobrist kohtusid rootsi väed Venemaa sõduritega. Seitsmendal oktoobril toimus väike kokkupõrge mõlema poole ratsavägede vahel. Rootslased kuulsid võetud vangidelt, et nende vastu on tulemas tsaar ise ja et nende vastas on 20 000 ratsaväelast, 12 000 jalaväelast ja neli kahurit. Tegelikult oli venelastel 11 340 jalaväelast, 12 768 tragunit ja veel 2500-50002500–5000 ratsaväelast, 30 kahurit ja kuuskümmend [[mortiir]]i. Ka järgmisel päeval jätkusid venelaste rünnakud rootslaste konvoile. Sama päeva õhtul jõudsid Lewenhaupti väed Lasnaja külla. Lewenhaupt otsustas Soži jõeni läbi murda, arvates õigustatult, et selle taga on tema väesalgal turvalisem.<ref name="Dorell" />

Üheksandal oktoobril asusid kõik lahinguväljale jõudnud vene väed rünnakule. Rootsi väed olid seotud aeglaselt liikuvate vankritega ja nende positsioon oli väga haavatav. Nad ei teadnud, et 1400-19001400–1900 vene ratsaväelast [[Rudolph Felix Bauer]]i juhtimisel oli hõivanud [[Prapojsk]]i, et takistada rootslastel Soži jõge ületamast. Kui rootslaste luuresalga 800 meest linnani jõudsid, avati nende pihta tuli.<ref>Peter From,name="4315a" Katastrofen vid Poltava. Lund (2007)</ref> Väesalk otsustas jääda ootama Lewenhaupti korraldusi.

Rootslaste väes oli sel hetkel 8000 jalaväelast, 2000 ratsaväelast, keda juhatas [[Wolmar Anton von Schlippenbach]], ja 2500 [[tragun]]it. Neist 2900 pidid kaitsma 4500 vankrist koosnevat moonavoori. Suurem osa rootsi vägedest jäid samuti vooride lähedusse, kuid 900 meest paigutas Lewenhaupt eelpostina venelaste pealetungiteele. Peeter I väed olid märgatavalt suuremad, kuigi [[Nikolai von Werden]]i juhitud 6191 jalaväelast ei olnud veel lahinguväljale jõudnud.<ref name = "Artamonov">Artamonov V. The Mother of the Poltava Victory: the Battle of Lesnaya. Saint Petersburg. (2008). lk. 193</ref> Peeter jagas vene väed kaheks -– 7040 sõdurit alustasid [[Aleksandr Menšikov]]i juhatusel rünnakut mööda teed, 5910 meest Peeter I ja [[Mihhail Golitsõn]]i juhatusel alustasid aga rünnakut läbi metsa.

Venelaste parem tiib Golitsõni juhtimisel üritas samal ajal vallutada üle Lasnaja küla taga asuva jõe viivat silda vallutada ja takistada nii rootsi abijõudude saabumist. Silla kaitsjad avaldasid aga meeleheitlikku vastupanu ja nii taganesid lõpuks raskeid kaotusi kannatanud venelased silla juurest. Uuesti elavnenud lahingut hakkas aga takistama lumetuisk. Kella viie ajal andis Lewenhaupt korralduse rünnakut alustada, ent venelaste pidev püssituli (taktika, mille nad olid kavandanud karoliinide vastu võitlemiseks) tõi kaasa rünnaku nurjumise ja rootslased taganesid, sealjuures oli nende ridades arvukalt langenuid. Nende väesalk jagunes kaheks ja tekkinud segaduse käigus oleks venelastel peaaegu õnnestunud hõivata sild, kui mitte jõe teisel kaldal asunud 900 rootsi traguni vasturünnak poleks nende rünnakut peatanud. Kell seitse õhtul lõpetasid venelased viimaks Lasnaja ründamise ja taganesid metsa varju. Rootslased olid veel mitu tundi valvel, oodates öist rünnakut, mis jäi aga tulemata. Seejärel otsustas Lewenhaupt öö vajus tagasi tõmbuda ja edasi Prapojski suunas liikuda.<ref>Englund, P.,name="mCgBr" 1992, The Battle that Shook Europe, London: I.B. Tauris & Co. Ltd., ISBN 9781780764764</ref> Põhjuseks oli see, et ta kuulis vene vangidelt von Werderi abivägede lähenemisest. Kuna mitmed vankrid silla kohal purunesid ja rootslased ei suutnud kõiki oma suurtükke üle jõe viia, uputati need mutta. Viimaks oli Lewenhaupt kogu oma väesalga üle jõe viinud ja jätkas teekonda Prapojski suunas.<ref name="Dorell" />

Prapojski all avastasid rootslased, et sild on hävitatud ja maha jäänud Baueri sõdurid on tõkestanud tee jõe teisele kaldale. Ka polnud rootslastel materjali, millest uut silda ehitada. See tõi kaasa Lewenhaupti meeste moraalilanguse. Lewenhaupti korraldusel võeti vankritest kaasa niipalju varusid, kui mehed kanda suutsid, ülejäägid aga põletati koos vankritega. Selle käigus otsustasid paljud sõdurid vooris leiduvad vägijoogid lihtsalt ära juua, mistõttu nad jäid maha või otsustasid omapäi koduteele asuda.<ref>Военный энциклопедическийname="R5rrY" лексикон. СПб. Osa 8. 1844.</ref> Seejärel kogus Lewenhaupt kokku 3 451 jalaväelast ja 3 052, kes suutsid veel võidelda, ja alustas teekonda, et liitud rootslaste peavägedega Edasist teekonda jätkasid kõik tema sõdurid ratsa, sest Lewenhaupt võttis haavatud ratsaväelastelt nede hobused. Ligi 1500 haavatud sõdurit jättis ta Prapojski alla maha. Ülejäänud osa tema sõjaväest, arvata 4000 meest, olid kaduma läinud.<ref>Lars Ericsonname="5M3ZK" m fl: Svenska Slagfält, Wahlström & Widstrand 2003.</ref>

Venelased kaotasid ametlike teadaannete kohaselt 1111 meest langenute ja 2856 haavatutena. Vene väes teeninud šotlasest ohvitser Alexander Gordon on hinnanud kaotuste suuruseks 3000 langenut ja 4000 haavatut.<ref>Gordon A.name="7VY4b" The History of Peter the Great, Emperor of Russia: To which is Prefixed a Short General History of the Country from the Rise of that Monarchy: and an Account of the Author's Life, Volume 1. Aberdeen. 1755. lk. 277–278</ref>

Rootslaste ametliku teadaande kohaselt kaotasid venelased 20 000 sõdurit. Lewenhaupt ise hindas algselt langenud ja haavatud venelaste arvu kuuele tuhandele, aga hiljem, kui oli sõjavangina [[Moskva]]s, muutis ta oma hinnangut. Lahingus osalenud vene ohvitseridega peetud vestluste järel hindas ta venelaste kogukaotuste suurust üheksale tuhandele mehele. [[Karl XII]] õueajaloolane Gustaf Adlerfelt kinnitab, et tabatud vene ohvitseri Schultzi hinnangul kaotasid venelased 6000 meest langetuna, lisaks veel palju mehi haavatuna.<ref>Adlerfeld G.name="V48jf" The Military History of Charles XII, King of Sweden, Kd 3. Lk. 58</ref>

Lahingus langenud vene sõdurid maeti küla kalmistule, ellujäänud sõdurid ehitasid sinna nende mälestuseks aga kiriku.<ref>http: name="EbCFb" //www.slavgorod.mogilev-region.by/ru/ekonomika/agrogorodki/lesnaja</ref>

Aastal [[1958]], Lesnaja lahingu 250. aastapäeval, muudeti kirik muuseumiks. Muuseum suleti [[XX sajand]]i üheksakümnendatel aastatel ja hoonest sai taas kirik. Aastal [[2008]], lahingu 300. aastapäeval, võeti ette kirikuhoonete ja mälestusmärkide rekonstrueerimine.<ref>Борисенко Н.name="ZA2lF" С. Могилёвщина — мой любимый Приднепровский край (сборник экскурсий). Части 1-11. — Могилёв: Могилёв. обл. укруп. тип., 2007. — 832 lk. — ISBN 978-985-6848-05-9.</ref>

{{viited}}|allikad=