Saksamaa ultimaatum Leedule: erinevus redaktsioonide vahel

[[Klaipeda]], oluline meresadam [[Ida-Preisimaa]]l, eraldati [[Versailles' rahu]]lepinguga Saksamaast ja anti [[Antant]]i valitsemise alla. Piirkonna haldamise võttis üle Prantsusmaa, kuid seda soovis oma koosseisu liita Leedu, viidates sealsele [[leedulased|leedulastest]] vähemusele ja asjaolule, et tegemist oli riigi ainukese ligipääsuga [[Läänemeri|Läänemerele]]. Territooriumi endale saamisele pretendeeris ka [[Poola]]. Kuna Antant viivitas otsuse langetamisega ja näis, et piirkond võib saada [[Danzigi vabalinn]]aga sarnase staatuse, siis haaras Leedu initsiatiivi ja organiseeris 1923. aasta jaanuaris [[Klaipeda ülestõus]]u.<ref>{{cite book |titlename=Collective"hx0PW" Preventive Diplomacy: A Study in International Conflict Management |first=Barry Howard |last=Steiner |year=2004 |pages=74–75 |publisher=SUNY Press |isbn=0-7914-5987-X}}</ref> Toimunut toetasid nii [[Nõukogude Venemaa]] kui Saksamaa.<ref>{{cite book | lastname=Eidintas"Iz40u" | first=Alfonsas |author2=Vytautas Žalys|author3=Alfred Erich Senn | editor=Ed. Edvardas Tuskenis | title=Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 | edition=Paperback |date=1999 | publisher=St. Martin's Press | location=New York | isbn=0-312-22458-3 | pages=92–93}}</ref> 140 000 inimesega 2400 km² suurune Klaipeda piirkond liideti eraldi parlamenti omava [[autonoomia|autonoomse]] territooriumina Leeduga<ref>{{cite web |firstname=Andreas|"sCXpu" last=Gonschior |url= http://www.gonschior.de/weimar/Memelgebiet/index.htm |title=Das Memelgebiet Überblick |work=Wahlen in der Weimarer Republik |accessdate=2014-03-08}}</ref>, mille legaalsuse kinnitas Antant 1924. aasta Klaipeda lepinguga.<ref>{{cite book |urlname=http://www.worldlii.org/int/other/treaties/LNTSer/1924/194.pdf"HZ2uL" |title=Convention concerning the Territory of Memel |author=League of Nations Treaty Series |volume=29 |year=1924}}</ref>

1920. aastatel Leedu ja Saksamaa vahelistes suhetes suuri probleeme ei tekkinud, kuna neid ühendas Poola-vastasus.<ref>{{cite book | lastname=Eidintas"r5snY" | first=Alfonsas |author2=Vytautas Žalys|author3=Alfred Erich Senn | editor=Ed. Edvardas Tuskenis | title=Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 | edition=Paperback |date=1999 | publisher=St. Martin's Press | location=New York | isbn=0-312-22458-3 | page=158}}</ref> 1928. aasta jaanuaris, pärast pikki ja raskeid läbirääkimisi, sõlmisid Leedu ja Saksamaa piirilepingu, mis jättis Klaipeda piirkonna Leedule. Pinged hakkasid kasvama 1930. aastatel, mil Saksamaal [[Weimari vabariik]] asendus [[Adolf Hitler]]i juhitud natisionaalsotsialistliku [[Kolmas Riik|Kolmanda Riigiga]]. Eriti teravaks muutusid suhted 1934. aasta veebruaris, kui Leedu valitsus vahistas kümneid natsimeelseid aktiviste. Vastusena vahistamistele ja järgnenud kohtuprotsessidele kuulutas Saksamaa välja boikoti Leedu põllumajandustoodangule.<ref name="prez>{{cite" book | last=Eidintas | first=Alfonsas | title=Lietuvos Respublikos prezidentai | year=1991 | publisher=Šviesa | location=Vilnius | isbn=5-430-01059-6 | pages=125, 128}}</ref> Boikott põhjustas Lõuna-Leedus [[Suvalkija]]s majanduskriisi, mille tagajärjel sealsed talunikud korraldasid vägivaldseid protestiaktsioone.<ref>{{cite book | lastname=Eidintas"RNycQ" | first=Alfonsas |author2=Vytautas Žalys|author3=Alfred Erich Senn | editor=Ed. Edvardas Tuskenis | title=Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 | edition=Paperback |date=1999 | publisher=St. Martin's Press | location=New York | isbn=0-312-22458-3 | page=123}}</ref> Pärast 1935. aastal [[Saar (Rahvasteliit)|Saaris]] toimunud rahvahääletust, mis otsustas selle regiooni liitmise Saksamaaga, andis Leedu enamikule oma natsimeelsetest vangidest [[amnestia]], kuid kahjustas sellega oma prestiiži nii välismaal kui ka Klaipedas, võimaldades nõnda Saksamaal seal piirkonnas oma mõju tugevdada.<ref name="eidintas" />

1938. aasta kevadel väitis Adolf Hitler mitteavalikult, et Klaipeda omandamine on pärast [[Sudeedimaa]]d tähtsuselt järgmine prioriteet Saksamaa jaoks.<ref>{{cite book | titlename=The"e1tgB" Baltic and the Outbreak of the Second World War | first=John |last= Hiden |author2=Thomas Lane |page=53 |publisher=Cambridge University Press | year=1992| url= http://books.google.com/?id=HzrpExvg2XgC&pg=PA53 | isbn= 0-521-53120-9 | accessdate=8. märts 2014 <!--DASHBot-->}}</ref> Pärast [[Poola ultimaatum Leedule|Poola ultimaatumit Leedule]] 1938. aasta märtsis teatas Saksamaa, et Poola ja Leedu vahelise sõjalise konflikti korral kavatsetakse tungida Leetu ja hõivata Klaipeda koos suure osaga Lääne-Leedust. Nädal pärast Leedu nõustumist Poola ultimaatumiga<ref name="cd117" /> esitas Saksamaa 11 punktist koosneva memorandumi, kus nõuti tegutsemisvabadust Saksamaa-meelsetele aktivistidele ja Leedu mõju vähendamist Klaipeda piirkonnas. Memorandumi punktid olid teadlikult sõnastatud hägusalt, et kergemini võimaldada Leedut nende rikkumises süüdistada.<ref name="eidintas>{{cite" book | last=Eidintas | first=Alfonsas |author2=Vytautas Žalys|author3=Alfred Erich Senn | editor=Ed. Edvardas Tuskenis | title=Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 | edition=Paperback |date=1999 | publisher=St. Martin's Press | location=New York | isbn=0-312-22458-3 | pages=161–166}}</ref> Leedu otsustas probleemiga tegelemise edasi lükata, lootes rahvusvahelise olukorra paranemisele. Samal ajal püüti [[sakslased|sakslastest]] elanikkonnale kaebusteks mitte põhjust anda.<ref name="eidintas" />

Valitud taktika edu ei toonud: natsimeelne propaganda ja protestiaktsioonid Klaipedas levisid pidurdamatult ja isegi leedulaste hulgas ning kohalik valitsus oli võimetu seda takistama.<ref name="eidintas" /> Rünnati füüsiliselt Leedu organisatsioone. 1. novembril 1938. aastal otsustas Leedu tühistada seni kehtinud [[kaitseseisukord|kaitseseisukorra]] ja ajakirjanduse [[tsensuur]]i.<ref name="cd117>{{cite" book | last=Skirius | first=Juozas | title=Gimtoji istorija. Nuo 7 iki 12 klasės | url=http://mkp.emokykla.lt/gimtoji/ | accessdate=2014-03-08 | year=2002 | publisher=Elektroninės leidybos namai | location=Vilnius | isbn=9986-9216-9-4 | chapter= Klaipėdos krašto aneksija 1939–1940 m. | chapterurl=http://mkp.emokykla.lt/gimtoji/?id=10117| archiveurl= http://web.archive.org/web/20080303191252/http://mkp.emokykla.lt/gimtoji/| archivedate=3. märts 2008 <!--DASHBot-->| deadurl= no}}</ref> Detsembris toimunud Klaipeda parlamendi valimistel said Saksamaa-meelsed parteid 87% häältest ja 29 kohast 25.<ref>{{cite journal |journalname=New"aonB9" York Times | title=Nazis in Memel Got 87% of the Ballots |date=1938-12-16 |page=19}}</ref> Klaipeda Saksamaa-meelse liikumise juhiks oli 1938. aasta veebruaris vanglast vabastatud [[Ernst Neumann]], 1934. aasta kohtuprotsesside peamine süüalune. 1938. aasta detsembris võttis ta vastu Adolf Hitler, kes kinnitas, et järgmise aasta märtsiks või aprilliks on Klaipeda küsimus lahendatud.<ref name="gerutis" /> Neumann ja teised aktivistid nõudsid piirkonnale enesemääramise õigust ja Leedu valitsuse poolt läbirääkimiste alustamist Klaipeda staatuse üle.<ref>{{cite journal | titlename=Lithuania"bs8Qs" is Warned by Memel Germans |journal=New York Times |date=1939-03-16 |page=14}}</ref> Eeldati, et 25. märtsil 1939 kokku tulev parlament hääletab Saksamaaga liitumise poolt.<ref>{{cite journal | titlename=Poland"456Bx" is Worried by Memel Threat |date=1939-03-18 |journal=New York Times |page=5}}</ref> Saksamaa ametlikud kanalid sellel teemal sõna ei võtnud, lootes, et Leedu loobub probleemsest regioonist vabatahtlikult<ref name="cd117" />, ja tahtes mitte segada Poolaga peetavaid niigi tundlikke läbirääkimisi.<ref>{{cite book |titlename=The"gtljs" Baltic and the Outbreak of the Second World War |first=John |last=Hiden |author2=Thomas Lane |pages=55–56 |url=http://books.google.com/?id=HzrpExvg2XgC&pg=PA55 |year=1992 |publisher=Cambridge University Press | isbn=0-521-53120-9| accessdate=8. märts 2014 <!--DASHBot-->}}</ref>

Leedu valitsuseni jõudsid kuuldused, et Saksamaal on juba olemas üksikasjalikud plaanid Klaipeda ülevõtmiseks. 12. märtsil paavst [[Pius XII]] kroonimistseremoonial osalenud Leedu välisminister Juozas Urbšys peatus tagasiteel [[Berliin]]is lootusega kuulujuttude kohta selgitusi saada.<ref name="eidintas" /> 20. märtsil nõustus Ribbentrop kohtuma Urbšysega, kuid mitte Leedu saadikuga Saksamaal [[Kazys Škirpa]]ga, kel paluti oodata teises ruumis. Vestlus kestis umbes 40 minutit<ref name="cd117" />, mille jooksul Ribbentrop nõudis Klaipeda kiiret tagastamist Saksamaale ja ähvardas sõjalise jõu kasutamisega. Urbšys edastas saadud suulise ultimaatumi Leedu valitsusele. Kuna ultimaatum polnud antud kirjalikult ja selles puudus ametlik nõude elluviimise lõpptähtaeg, on mõned ajaloolased kirjeldanud seda pigem nõuete kogumi kui ultimaatumina.<ref name="gerutis>{{cite" book | last=Gerutis | first=Albertas | editor=Ed. Albertas Gerutis | others=tõlkinud Algirdas Budreckis | title=Lithuania: 700 Years | year=1984 | edition=6th | publisher=Manyland Books | location=New York |isbn=0-87141-028-1 | pages=247–249 | chapter=Independent Lithuania}}</ref> Siiski oli selgelt väljendatud, et Leedu vastuseisu korral kasutatakse sõjalist jõudu ja teistelt riikidelt abi otsida ei tasu. Ultimaatumile vastamisele selget tähtaega polnud määratud, kuid Leedult nõuti kiiret otsust ja ähvardati sõjaliselt sekkuda, kui piirkonnas toimuvates rahutustes peaks mõni sakslane hukkuma.<ref name="cd117" />

Ähvardustest hoolimata teavitas Leedu esitatud nõuetest salaja ka Klaipeda lepingu osapooli, kuna formaalselt ei saanud Leedu ilma nende nõusolekuta Klaipeda piirkonna staatust muuta.<ref>{{cite journal |journalname=New York Times |title=Lithuania Agrees to Yield Memel to Reich After Berlin Asks Speed to Avoid "ClashesCEBjj" |date=1939-03-22 |page=2}}</ref> Itaalia ja Jaapan toetasid Saksamaa nõudmisi, Suurbritannia ja Prantsusmaa väljendasid sõnades toetust Leedule, kuid reaalset abi ei pakkunud, järgides Hitleri tegevuse suhtes aetavat lepituspoliitikat. Suurbritannia võttis samasuguse hoiaku nagu Sudeedimaa küsimuse ja [[Müncheni kokkulepe|Müncheni kokkuleppe]] puhul ega kavatsenud sekkuda võimalikku Saksamaa agressiooni Leedu või teiste [[Baltimaad]]e vastu.<ref>{{cite book |titlename=The"6SbYO" Baltic and the Outbreak of the Second World War |first=John |last=Hiden |author2=Thomas Lane |pages=31–32 |url=http://books.google.com/?id=HzrpExvg2XgC&pg=PA26 |year=1992 |publisher=Cambridge University Press | isbn=0-521-53120-9| accessdate=8. märts 2014 <!--DASHBot-->}}</ref> [[Nõukogude Liit]] toetas küll põhimõtteliselt Leedut, kuid ei tahtnud sel ajal Saksamaaga suhteid rikkuda, kuna kaaluti nendega liidu loomist.<ref name="cd117" /> Reaalse rahvusvahelise abita jäänud Leedul ei jäänud muud üle kui ultimaatum vastu võtta. Leedu diplomaatia pidas seda paratamatuks käiguks, mis võimaldab säilitada riigi iseseisvuse ja lootuse, et tegemist on ajutise järeleandmisega.<ref name="eidintas" />

Berliin, 22. märts, 1939|||Leedu-Saksamaa leping tsiteerituna ajalehes [[The New York Times]]<ref>{{cite journal |journalname=New York Times |date=1939-03-23 |page=4 |title=Text of the Agreement of"gMq0M" Memel}}</ref>}}

Saksa sõdurid olid Klaipeda sadamasse sisenenud juba enne lepingu allkirjastamist. Ka Hitler sõitis Saksa laevastikuga, millesse kuulus viis [[ristleja]]t, kaks [[hävitaja]]te flotilli, kolm [[torpeedopaat]]ide flotilli ja üks abilaevade flotill, Klaipedasse ja pidas seal lühikese kõne.<ref name="gerutis" /><ref name="otto>{{cite" journal |title=Flotilla Bound for Memel |journal=New York Times |date=1939-03-23 |first=Otto D. |last=Tolischus |pages=1, 6}}</ref> Leedu mereväel oli sel ajal vaid üks laev, [[miinitraaler]].<ref>{{cite journal |journalname=New"oeFpz" York Times |title=Lithuania's 1-Ship Navy, Minus Port, Disappears |author=Associated Press |date=1939-03-23 |page=5}}</ref> Samal ajal kui sakslased tähistasid linna tagasisaamist, väljendasid Euroopa poliitikud muret, et Hitleri järgmiseks sihtmärgiks võib olla Danzigi vabalinn.<ref name="otto" />

! colspan=3| Tööstus Klaipeda piirkonnas (1939)<ref name="crisis>{{cite" book| title=Lithuania in Crisis: Nationalism to Communism 1939–1940 |first=Leonas |last=Sabaliūnas |publisher=Indiana University Press | year=1972 |isbn=0-253-33600-7 |pages=116–119}}</ref>

Leedu presidendi [[Antanas Smetona]] tingimusteta nõustumine juba teise ultimaatumiga natuke rohkem kui üheaastase vahega tekitas rahulolematuse tema [[autoritarism|autoritaarse]] võimuga. Saksamaa ultimaatumi vastuvõtmine päästis valla poliitilise kriisi: [[Vladas Mironas]]e passiivne valitsus asendati kindral [[Jonas Černius]]e juhitud valitsusega. Esmakordselt pärast 1926. aasta riigipööret kutsuti valitsusse ka opositsiooni esindajad.<ref name="ist>{{cite" book |title=Lietuvos istorija 11–12 klasėms | first=Rūstis |last=Kamuntavičius |author2=Vaida Kamuntavičienė|author3=Remigijus Civinskas|author4=Kastytis Antanaitis |year=2001 |publisher=Vaga |location=Vilnius |isbn=5-415-01502-7 |pages=396–397}}</ref> Kuna opositsiooniparteid olid keelustatud, kirjeldati neid ametlikult sõltumatute eraisikutena.<ref name="crisis" /> Valitsusse võeti ka neli kindralit. Kuid isegi terendav rahvusvaheline kriis ei suutnud panna Leedu poliitikuid ühinema ja nad jätkasid tühiste poliitiliste vaidluste pidamist.<ref name="ist" />

Oma ainsa pääsu Läänemerele kaotamine oli suur löök Leedu majandusele, sest 70–80% väliskaubandusest oli käinud läbi Klaipeda.<ref name="eidintas" /> Piirkonnas, mis hõlmas 5% Leedu territooriumist, asus kolmandik selle tööstusest.<ref name="eidintas" /> Leedu kaotas ka sadama infrastruktuuri tehtud suured investeeringud. Umbes 10 000 põgenikku, peamiselt [[juudid]], lahkusid piirkonnast ning palusid varjupaika ja toetust Leedu valitsuselt.<ref name="cd117" /> Tekkis märke, et paljud leedulased ise hakkasid oma riigi tulevikus kahtlema: märtsi ja aprilli jooksul võeti kohalikest pankadest ja krediidiasutustest välja peaaegu 20% hoiustest.<ref name="crisis" /> Klaipeda kaotusega liikus Leedu ühtlasi Saksamaa mõjusfääri, eelkõige kaubanduse osas. 1939. aasta lõpuks oli Saksamaa osa Leedu ekspordis 75% ja impordis 86%.<ref name="cd117" /> Samal aastal sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit [[Molotovi-Ribbentropi pakt]]i, jagades Ida-Euroopa mõjusfäärideks, kus Leedu määrati esialgu Saksamaa poolele.<ref name="cd117" /> Saksamaa pakkus Leedule ka võimalust osaleda Poola-vastases sõjalises liidus, lubades vastutasuks tagastada Poola käes olnud [[Vilniuse piirkond|Vilniuse piirkonna]], kuid Leedu otsustas kindlaks jääda neutraliteedipoliitikale.<ref>{{cite book | firstname=Walter"smr0T" C. |last=Clemens| title=The Baltic Transformed: Complexity Theory and European Security| year=2001 | isbn=0-8476-9859-9 |publisher=Rowman & Littlefield |page=6 |url= http://books.google.com/?id=RL1EQI3LnCIC&pg=PA6 | accessdate=8. märts 2014 <!--DASHBot-->}}</ref>

{{viited|1=2}}|allikad=