Joseph Haydn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 91.146.64.15 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Natuur12. |
|||
10. rida:
}}
'''Franz Joseph Haydn''' ([[31. märts]] [[1732]] [[Rohrau]] – [[31. mai]] [[1809]] [[Viin]]), rohkem tuntud kui '''Joseph Haydn''', oli [[Austria]] helilooja,<ref
Haydn elas pea kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma karjäärist muusikuna jõukas Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid eemal muust maailmast, mistõttu oli Haydn kuni soliidse eani teistest heliloojatest ja nende loomingust eraldatud. Haydn ise ütles ühes kirjas, et ta oli sunnitud olema originaalne.<ref
[[Michael Haydn]], keda Joseph heliloojana kõrgelt hindas, ja tenor [[Johann Evangelist Haydn]] olid Joseph Haydni vennad. Ta oli ka [[Wolfgang Amadeus Mozart]]i sõber ja ühe aasta [[Ludwig van Beethoven]]i õpetaja.
20. rida:
[[Pilt:WhereHaydnLived.PNG|pisi|right|300px|Tähtsamad kohad, kus Haydn elas või viibis lühemat aega. Kaardil on erinevate värvidega tähistatud Austria (roheline), Ungari (kollane) ja Tšehhi (roosa) territoorium tänapäeval.]]
Joseph Haydn sündis Ungari piiri lähedal [[Rohrau]] külas. Tema isa [[Mathias Haydn]] oli tõllassepp ja Rohrau külavanem. Haydni ema Maria, neiupõlvenimega Koller, oli varem töötanud Harrachi krahvi kokana. Kumbki Haydni vanematest ei tundnud nooti, sellegipoolest oli Mathias innukas rahvamuusik, kes mängis iseõppijana harfi ja laulis. Haydn on hiljem meenutanud, et tema lapsepõlv oli väga muusikarohke: tihti lauldi perekeskis või koos naabritega.<ref
Kui Haydni vanemad märkasid, et laps on muusikaliselt andekas, teadsid nad, et Rohrau külas tal tõsisemaid arenemisvõimalusi ei ole. Haydnite sugulane Johann Matthias Frankh, kes oli koorijuht ja koolmeister Hainburgis, oli nõus hakkama Josephit õpetama. Kuueaastaselt läkski Haydn 12 kilomeetrit eemal elava sugulase juurde elama ja õppima. Pärast seda ei elanud Haydn enam kunagi oma vanematega koos.
Elu Frankhi majapidamises ei olnud kerge, enda meenutuste kohaselt oli ta tihti näljas<ref
Haydn elas koos Reutteri, Reutteri perekonna ja nelja koorilauljaga katedraali kõrval asuvas Kapellimajas. 1745. aastal kolis sinna ka Josephi noorem vend [[Michael Haydn|Michael]].<ref
Nagu varem Frankhi juures, ei olnud ka Reutteri juures Haydni kõht alati täis. Haydn ütles hiljem oma biograaf Albert Christoph Diesile, et ta tahtis laulda võimalikult hästi, et saada esinemiskutseid aristokraatlikelt kuulajatelt. Nendel esinemistel said lauljad aga alati korralikult süüa.<ref
[[Pilt:Eduard Gurk Sankt Stephan.jpg|pisi|upright|[[Püha Stephani katedraal]] Viinis]]
=== Elu vabakutselisena ===
1749. aastal algas Haydnil häälemurre ja koguni hertsoginna [[Maria Theresia]] kaebas Reutterile, et Haydni hääl meenutab kuke kiremist. Lisaks sellele sai Haydn hakkama sellise tembuga, et lõikas maha ühe koorilaulja patsi.<ref
Sellel vaevarohkel ajal töötas Haydn mitmel alal: muusikaõpetajana, tänavamuusikuna ja lõpuks 1752. aastal Itaalia helilooja [[Nicola Porpora]] teenrina. Porpora juures töötades õppis ta tundma kompositsiooni põhialuseid.<ref
Koorilauljana ei olnud Haydn saanud piisavalt muusikateooria ja kompositsioonitunde. Kuivõrd Haydn sai sellest aru, hakkas ta ise lahendama kontrapunktiharjutusi [[Johann Joseph Fux]]i raamatust "Gradus ad Parnassum". Samuti uuris ta lähemalt [[Carl Philipp Emanuel Bach]]i teoseid, mis olid Haydni sõnul talle oluliseks eeskujuks.<ref name="Geiringer30"
Kui Haydni oskused olid arenenud, hakkas ta tasapisi tuntust koguma. Esimene edu toonud teos oli koomiline ooper "Kõver kurat" ("Der krumme Teufel") Johann Joseph Felix Kurzi libretole. Pärast edukat esietendust 1753. aastal võtsid tsensorid selle ründava teksti tõttu varsti kavast maha. <ref
Tuntuse kasvades leidis Haydn endale aristokraatliku toetaja, mis oli tolle aja muusikaelus äärmiselt oluline. Krahvinna Thun kutsus Haydni oma klaveri- ja lauluõpetajaks pärast seda, kui oli näinud ühte tema teost.<ref
=== Aastad kapellmeistrina ===
[[Pilt:Haydnportrait.jpg|pisi|upright|Portree aastast 1791 või 92, millel on kujutatud Haydnit umbes aastal 1770. Maali autor on [[Ludwig Guttenbrunn]]]]
Haydn oli krahv Morzini alluvuses [[kapellmeister]]. Tema ülesanne oli juhatada krahvi väikest orkestrit ja kirjutada sellele sümfooniaid. 1760. aastal Haydn abiellus. Tema naine oli Maria Anna Aloysia Apollinia Keller (1729–1800), Haydni tegeliku armastatu Therese (sündinud aastal 1733) õde. Abielu oli väga õnnetu, kuid tol ajal ei olnud võimalik ka lahutada.<ref
Varsti halvenes aga krahv Morzini majanduslik seis ja ta pidi muusikute ülalpidamisest loobuma. Kuid Haydn sai kiiresti uue tööpakkumise, kui 1761. aastal vajas asekapellmeistrit vürst Paul II Anton, rikka Esterházy perekonna pea. Asekapellmeistrina oli tema koormus suurem kui eakal kapellmeistril [[Gregor Werner]]il, kes hoolitses vaid kirikumuusika eest. Kui Werner 1766. aastal suri, sai Haydnist kapellmeister.
51. rida:
[[Pilt:Fertőd - The Eszterházy Castle or Palace.jpg|thumb|left|Vaade Eszterházale]]
Vürstid pidasid Haydnit "majaohvitseriks": ta kandis mundrit ja käis vürsti perekonnaga nende kõikides paleedes kaasas. Kõige tihedamini resideeris perekond nende põlvest põlve päritud [[Esterházy loss]]is [[Eisenstadt]]is, hiljem aga uues, 1760. aastatel linnadest eemale ehitatud [[Esterháza]]s. Haydnil oli suur vastutus: ta pidi kirjutama muusikat, juhatama orkestrit, mängima kammeransamblites nii oma ülematele kui ka ülematega ja tooma lavale oopereid. Vaatamata suurele koormusele<ref
[[Pilt:Nikolaus Esterhazy.jpg|upright|pisi|Vürst [[Nikolaus Esterházy]], Haydn kõige olulisem toetaja ja ülemus.]]
1779. aasta oli Haydni jaoks pöördeline, sest tema uues töölepingus oli tingimusi muudetud: kui varem olid kõik tema teosed olnud Esterházy perekonna vara, siis nüüd võis ta kirjutada ka teistele ning müüa oma loomingut kirjastajatele. Ta hakkas läbi rääkima mitmete kirjastuste, sealhulgas välismaistega. Varsti muutis Haydn ka oma žanrivalikut – järjest vähem kirjutas ta [[ooper]]eid, nende asemel aga keelpillikvartette ja sümfooniaid.
{{Tsitaat2|Sellest dokumendist piisas, et saavutada Haydni karjääris läbimurre, mis tõi kaasa ka rahvusvahelise tuntuse. 1790. aastaks oli Haydn paradoksaalses, et mitte öelda veidras olukorras. Ta oli Euroopa juhtivaid heliloojaid, kuid veetis oma päevi ülekoormatud kapellmeistrina kauges Ungari maakolkas.<ref
Uue kirjastamislaine tulemusena avaldati suur hulk uusi keelpillikvartette (kuuest teosest koosnevad kogumikud op 33, 50, 54/55 ja 64. Haydn täitis ka välismaalt tulnud tellimusi: kuus Pariisi sümfooniat ja algne, orkestrile kirjutatud variant teosest "Kristuse seitse viimast sõna" (1786), mis oli tellimus [[Cadiz]]i linnast Hispaaniast.
Esterháza asus linnadest kaugel, mistõttu hakkas Haydn tundma end järjest eraldatumana ja üksildasemana.<ref
[[Pilt:Mozart Lange.png|upright|pisi|Mozarti portree [[Joseph Lange]]lt.]]
Teine Viini sõber oli [[Wolfgang Amadeus Mozart]], kellega Haydn kohtus esmakordselt umbes aastal 1784. Mitme kaasaegse, sealhulgas iiri tenori ja helilooja Michael Kelly sõnade kohaselt mängisid Haydn ja Mozart mõnikord koos keelpillikvartetis.<ref
=== Reisid Londonisse ===
1790. aastal suri vürst Nikolaus ja tema mantlipärijaks sai poeg Anton. Järgides tolle aja kokkuhoiupoliitikat, koondas ta suurema osa oma õukonnamuusikutest.<ref
{{Tsitaat2|Haydn juhatas kontserti isiklikult klaveri tagant. Kuulsa helilooja nägemine erutas ja rõõmustas publikut sedavõrd, et kontserte saatis inglise instrumentaalmuusika ajaloos enneolematu tähelepanu ja menu.<ref
Inglismaa gastrollid olid olulised ka muusikalise pärandi poolest. Nendeks reisideks on kirjutatud näiteks sümfooniad nr 94 ("Üllatussümfoonia"), 100 (Militaarsümfoonia) 103 ("Timpanipõrin") ja 104, "Rideri kvartett" (op 74, nr 3) ja 39. klaveritrio ("Mustlasrondo"). Ainus ebaõnnestumine oli ooper "L'anima del filosofo", mille Haydn kirjutas küll tellimustööna, kuid mis jäi intriigide tõttu ette kandmata.<ref
[[Pilt:Beethoven Riedel 1801.jpg|pisi|upright|Beethoven noorena]]
Kui Haydn 1790. aastal Londonisse sõitis, kohtus ta [[Bonn]]is noore [[Ludwig van Beethoven]]iga. Viini naastes järgnes talle ka Beethoven ja kuni teise Londoni reisini oli Beethoven tema õpilane.<ref
=== Viimased aastad ===
Haydn tuli teiselt reisilt tagasi Viini aastal 1795. Vahepeal oli surnud vürst Anton ja tema järeltulija vürst Nikolaus II tahtis, et Haydn oleks ka edaspidi õukonnas kapellmeister. Haydn võttis pakkumise vastu, kuid töötas vaid osalise koormusega. Ta veetis oma suved koos Esterházydega Eisenstadtis ning kirjutas neile mitme aasta jooksul kuus [[missa (muusika)|missat]]. Viinlaste jaoks oli Haydn kui avaliku elu tegelane. Suurema osa ajast elas ta suhteliselt suures majas Viini eeslinnas Windmühles. Seal, praegusel aadressil Haydngasse 19, asub aastast 1899 Haydni muuseum. Koostöös libretisti [[Gottfried van Swieten]]iga kirjutas Haydn seal oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801), mille valmimist toetas Swieteni loodud muusikasõprade ühing "Gesellschaft der Associierten". Mõlemad teosed pälvisid publiku kiitva vastukaja. Haydn käis kontsertidel tihti rahva ees ning juhatas heategevuskontsertidel "Loomist". Viinis olles kirjutas Haydn veel tihtimängitava Trompetikontserdi ja üheksa viimast keelpillikvartetti.
Eduka Viini perioodi lõpus seisis Haydn silmitsi vanaduse ja kõikuva tervisega ning oli raskustes tööde lõpetamisega. 1802. aastaks oli ta jõudnud punkti, kus ta ei olnud enam füüsiliselt võimeline komponeerima. Täpset diagnoosi ei suudetud Haydnile tollal panna, kuid ta kurtis nõrkuse, uimasuse, keskendumisraskuste ning paistes ja valutavate jalgade üle.<ref
Viimast korda saatis Haydnit tema elu ajal edu 27. märtsil 1808, kui helilooja auks kanti ette tema oratoorium "Loomine". Väga nõrk Haydn toodi kontserdisaali ratastoolis trompeti- ja timpanimängu saatel. Teda tervitasid [[Ludwig van Beethoven]], kontserti juhatanud [[Antonio Salieri]] ning teisedki muusikud ja aristokraadid. Paljude jaoks oli see juba teadlik hüvastijätt eaka heliloojaga. Haydn oli samaaegselt nii liigutatud kui ka kurnatud ning ta pidi vaheajal kontserdilt lahkuma.<ref
Haydn elas veel ühe aasta. Ta suri 77-aastaselt 31. mail 1809, varsti pärast [[Viienda koalitsiooni sõda|Napoleoni juhitud Prantsuse armee rünnakut]] Viinile. Viimaste sõnadega püüdis Haydn rahustada oma teenreid, kui kahurikuulid maandusid naabrusse. Ta ütles: "Mu lapsed, ärge kartke. Seal, kus on Haydn, puudub häda."<ref
==Iseloom ja välimus==
Muusikateadlane James Webster on Haydni karakteri kohta kirjutanud nii: "Haydni avalik elu on kui näide [[valgustusajastu]] ideaalist – ''honnête homme'''ist ("ausast mehest"). Tema tagasihoidlikkus ja moraalikindlus olid igal pool tuntud. Need omadused ei olnud eelduseks ainult tema edule kapellmeistri, ettevõtja ja avaliku elu tegelasena, vaid aitasid kaasa ka tema muusika menule".<ref
[[Pilt:Joseph Haydn Signature.svg|pisi|Haydni allkiri ühel tema teose käsikirjal. Haydn kasutas muusikaalaselt tihti itaalia keelt, nii ka siin. ''Di me giuseppe Haydn'' tähendab tõlkes "minult, Joseph Haydnilt"]]
Haydnil oli tugev huumorimeel, mida on kuulda ka tema teostes.<ref
Haydn oli tõsine katoliiklane.<ref
Haydni peamine halb iseloomuomadus oli ahnus, eriti kui oli vaja jõuda ärilistele kokkulepetele.
{{Tsitaat2|Mis puudutab raha, siis Haydn oli nii enesekeskne, et šokeeris nii kaasaegseid kui ka hilisemaid autoriteete. /..../ Ta üritas alati suurendada oma sissetulekuid, müües õigusi oma teostega kauplemiseks väljaspool Esterházy õukonda, tingides väga edukalt kirjastajatega või müües ühe teose kirjastamisõigusi kolm või neli korda. Ta osales regulaarselt petuskeemides, kuid kui teda peteti, reageeris ta sellele vihaselt."<ref name="ReferenceA"
Samas märgib Webster, et halastamatus äris on arusaadav, arvestades, kui raske oli Haydnil vaese vabakutselisena. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et väljaspool ärimaailma, näiteks makstes sugulastele ja teenritele või toetades heategevuskontserte, oli Haydn helde mees.<ref name="ReferenceA" />
Haydn oli lühike, võimalik, et terve nooruse kestnud alatoitumise tõttu. Ta ei olnud ilus: sarnaselt paljude oma kaasaegsetega oli ta põdenud [[rõuged|rõugeid]] ning tema nägu katsid selle haiguse armid. <ref
Tema nina oli suur ja konksus ning selle kuju oli polüübi (limaskestakasvaja) tõttu muutunud.<ref
[[Pilt:Haydn Kaiserlied Reinschrift.jpg|pisi|300px|Näide Haydni käsikirjast: originaalkoopia laulust "Jumal, hoia Keiser Franzi"]]
==Looming==
{{Tsitaat2|Ta oli silmapaistev kõikides muusikažanrides … Ta on enamjaolt tuntud kui "sümfoonia isa" ning õigusega on ta teeninud selle nimetuse välja ka keelpillikvarteti žanris. Ükski teine helilooja ei ole nendes žanrides tõusnud produktiivsuses, kvaliteedis ja ajaloolises tähtsuses samale tasemele kui Haydn.<ref
===Teoste ülesehitus ja karakter ===
{{ heli
111. rida:
| kirjeldus = Pedro Carlos Silva seadet Haydni 101. sümfoonia ("Kell") teisest osast esitavad pianist Pedro Carlos Silva ja orkester Amigos do JPC.
}}
Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja teoste tähtsamad hetked mööduvad pigem kiiresti.<ref
Haydn oli vormikäsitluses eriline ka selle poolest, et kasutas klassitsistlikes teostes fuuga-lõike ning rikastas rondot sonaadiliku teemaarendusega, luues rondo-sonaadi vormi. Haydn oli ka üks põhilisi topeltvariatsioonide kirjutajaid. Topeltvariatsioon on variatsioon kahe erineva teemaga, mis on tavaliselt omavahel sarnased, kuid erinevas laadis.
Rohkem kui ühegi teise helilooja oma, on Haydni looming tuntud huumori poolest.<ref
Suur osa Haydni loomingust on kirjutatud, et rõõmustada vürsti, mistõttu on tema muusika pigem rõõmsameelne. Rõõmsameelsusele pani aluse ka helilooja enda iseloom. Harvemad minooris kirjutatud lood, mõned neist surmtõsised, on pigem erandid. Haydni kiired osad on rütmikad ja energilised, eriti finaalides. Mõned iseloomulikud näited on 104. sümfoonia, Keelpillikvarteti op 50 nr 1 ja Klaveritrio Hob XV:27 finaalid. Haydni varase loomingu aeglased osad ei ole tavaliselt väga aeglased, rahulikud ega mõtlikud. Hiljem tema teoste emotsionaalne skaala aeglastes osades laienes, eriti näiteks sügavatundelised aeglased osad keelpillikvartettides op 76 nr 3 ja 5, Klaveritrios Hob XV:23 ning 98. ja 102. sümfoonias. Haydni menuettidele on omane jõuline esimene löök ja ilmne populaarne karakter. Hiljem kirjutas ta teoste kolmandates osades mõnikord menueti asemel [[skertso]], mis on menuettidest palju kiiremad ning mida juhatatakse tavaliselt ühe peale.
123. rida:
| failinimi = Floetenuhr nr06 haydn.ogg
| pealkiri = Menuett mängutoosile
| kirjeldus = "Menuett"
}}
Haydni varased teosed jäävad aega, mil kõrgbaroki suurkujude [[Johann Sebastian Bach]]i ja [[Georg Friedrich Händel]]i muusika oli moest läinud. See oli avastuste ja ebaselguse periood, kus Haydn, kes oli sündinud 18 aastat enne Bachi surma, oli üks oma aja "muusikalistest maadeavastajatest".<ref
Haydn kirjutas muusikat üle kuue aastakümne (umbes vahemikus 1749–1802). Selle aja jooksul muutus tema looming järk-järgult ja pidevalt keerukamaks, kuivõrd Haydn arenes enda kogemustele tuginedes ja võttis teistest heliloojatest eeskuju.
1760. aastate lõpu ja 1770. aastate alguses kirjutatud teostega sai temast [[Torm ja tung|tormi ja tungi]] ("Sturm und Drang") stiili esindaja muusikas. Seda mõistet kasutati alguses vaid kirjanduses, kuigi sellele omane väljendusrikkus (muusikas eriti minoorsetes teostes) jõudis muusikasse enne (1760. aastate lõpus) kui kirjandusse (1770. aastate keskel). James Webster on kirjeldanud selle perioodi Haydni teoseid kui "pikemaid, kirglikumaid ja uljamaid".<ref
{{ heli
139. rida:
}}
Pärast "tormi ja tungi" naasis Haydn helgema ja selgelt meeltlahutava stiili poole. Sellest ajast ei pärine ühtegi keelpillikvartetti ja sümfooniate esituskoosseisu lisandusid tihti [[trompet]]id ja [[timpan]]id. Selline käik on tingitud ilmselt Haydni töökohustuste muutustest: ta pidi loobuma "puhta muusika" eelistamisest ja keskenduma koomiliste ooperite esitamisele. Mitmed neist olid Haydni enda kirjutatud ja tänapäeval esitatakse neid väga harva. Mõnikord kasutas Haydn oma ooperite muusikalist materjali taas sümfoonias.<ref
1779. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ei pidanud Haydn enam küsima oma tööandjalt luba teoste kirjastamiseks. See võis olla põhjus, miks ta pöördus just siis tagasi "tõsise muusika" juurde. Kõige selgemalt näitab Haydni loomingu muutust 1781. aastal ilmunud kuus keelpillikvartetti op 33, kui Haydn kirjutas teoste potentsiaalsetele kirjastajatele, et need on komponeeritud "uut ja täiesti erilist moodi".<ref
1790. aastatel arenes eelkõige tänu Inglismaa reisidele välja Haydni "populaarne stiil", kus ta kirjutas teoseid, mis olid eeldatavalt publiku seas populaarsed, kuid milles säilis akadeemiline ja range stiil. <ref
[[Pilt:HaydnsHouseInVienna.PNG|pisi|Maja Viinis, kus Haydn elas oma viimastel aastatel. Nüüd on seal Haydni majamuuseum]]
Tagasitulek Viini tähistab viimast pöördepunkti Haydni karjääris. Kuigi tema helikeel arenes siis vähe, muutusid tema kavatsused heliloojana. Kuivõrd varem oli ta olnud kui teener ja hiljem hõivatud ettevõtja, oli ta oma teoseid kirjutanud kiiresti ja silmas pidades sagedasi tähtaegu. Nüüd, rikka mehena, võis ta võtta endale aega ja kirjutada teoseid, mõeldes järeltulevatele põlvkondadele. Seda tõestavad oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801), mis viitavad muuhulgas sellistele kaalukatele teemadele kui elu mõte ja inimkonna eesmärk. Haydni uued taotlused heliloojana tähendasid ka seda, et Haydn soovis nüüd töötada ühe teosega kaua. Mõlema oratooriumi valmimine võttis aega üle aasta. Haydn on ise öelnud, et ta kirjutas "Loomist" nii kaua, sest ta tahtis, et see teos jääks kauaks püsima.<ref
=== Haydni teoste kataloogid ===
174. rida:
}}
Haydn on kirjutanud:
*106 sümfooniat, neist 104 on nummerdatud<ref
*72–78 keelpillikvartetti, olenevalt sellest, kas kuus kvartetti op 3 on tegelikult hoopis [[Roman Hoffstetter]]i kirjutatud. Neli kvartetti on oopusenumbrita, üks (nr 68, op 103) on lõpetamata.
*45 [[klaveritrio]], neist tuntuim on 39. ("Mustlane" või "Mustlasrondo").
206. rida:
==Viited ja märkused==
{{viited|1=2|allikad=
<ref name="Geiringer30">Geiringer, lk 30</ref>
<ref name="ReferenceA">[[New Grove]], internetiväljaanne, "Haydn, Joseph", kuues lõik</ref>
<ref name="IVrvQ">Webster and Feder, 2001</ref>
<ref name="c9UbC">Rosen, lk 43–54</ref>
<ref name="LRTbe">Smallman, lk 16–19</ref>
<ref name="s8qLP">Haydn kirjutas nii oma sõbrale ja biograafile [[Georg August Griesinger]]ile; Griesinger, lk 17</ref>
<ref name="vwTzY">Dies, lk 80–81</ref>
<ref name="gO8Li">Griesinger, lk 9</ref>
<ref name="iuviz">Dies, lk 82</ref>
<ref name="QwSiD">Finscher, lk 12</ref>
<ref name="4Dkx6">Jones 2009a, lk 12–13</ref>
<ref name="mt9A2">Griesinger, lk 10</ref>
<ref name="w4VsO">Landon, Jones, lk 27</ref>
<ref name="Hh2RX">Dies, lk 87</ref>
<ref name="SeLuZ">Dies, lk 89</ref>
<ref name="BSFDg">Geiringer, lk 27</ref>
<ref name="3EVNP">Larsen, lk 8</ref>
<ref name="A3xiM">Rita Steblini artikkel "Haydns Orgeldienste in der damaligen Gräfl. Haugwitzischen Kapelle" ajakirjas Wiener Geschichtsblätter 65/2000, lk 124–34.</ref>
<ref name="73olP">Geiringer, lk 30–32</ref>
<ref name="KjxaB">Griesinger, lk 15</ref>
<ref name="bS5GO">The New Grove Dictionary of Music and Musicians (2001), 11. köide, lk 265)</ref>
<ref name="SjUsv">Pole täpselt teada, kas see oli Maria Christine Thun või Maria Wilhelmine Thun, samas kaheldakse ebausaldusväärse allika tõttu üldse tänapäeval selle fakti õigsuses; Webster 2002, lk 8</ref>
<ref name="NTGwX">Griesinger</ref>
<ref name="mMKZ2">Landon, Jones, lk 34</ref>
<ref name="ugVGE">Webster 2002, lk 10</ref>
<ref name="tbBUk">Geiringer, lk 34–35</ref>
<ref name="Ebv1H">Geiringer, lk 36–40</ref>
<ref name="7CgSM">Landon, Jones, lk 109</ref>
<ref name="mGozW">Landon, Jones, lk 116</ref>
<ref name="YAqof">Landon, Jones, lk 100 on kirjutatud: "Haydni kohustused olid rusuvad. Nende mõju on võimalik näha tema käekirjas, mis muutus 1780. aastate alguses kiirustatuks: tema noodikiri oli väga lohakas ja järjest rohkem kasutas ta lühendeid."</ref>
<ref name="R4YdI">Webster, lk 13</ref>
<ref name="l3pSn">Landon, Jones, lk 37</ref>
<ref name="JOgfP">Jones 2009b, lk 136</ref>
<ref name="K6XPq">Geiringer, lk 60</ref>
<ref name="AJzus">Täpsemalt on kirjutatud tutvustest Viinis raamatus Geiringer, ptk 6</ref>
<ref name="uu91p">Geiringer, lk 316, allikas on tsiteeritud Robbins Landonit</ref>
<ref name="QI7Ja">Webster, James (1977) The Bass Part in Haydn's Early String Quartets, ajakirjas The Musical Quarterly</ref>
<ref name="7yxFj">Jones (2009a)</ref>
<ref name="EqK1L">Geiringer, lk 96</ref>
<ref name="CiWip">Jones 2009a, lk 144–146</ref>
<ref name="lUVpe">Landon, Jones, lk 234</ref>
<ref name="dLZBs">Ooper lavastati esmakordselt alles 1951. aastal Firenze May Festivalil [[Maria Callas]]ega Euridice rollis; Geiringer, lk 342–43</ref>
<ref name="Wc5rv">Geiringer, lk 131–35</ref>
<ref name="hh67s">Jones 2009a, lk 146</ref>
<ref name="dLo5Z">Jones 2009b, lk 216</ref>
<ref name="YnKA5">Geiringer, lk 161–162</ref>
<ref name="17Oqk">Geiringer 1982, lk 186–187</ref>
<ref name="Is2x7">Geiringer, lk 189</ref>
<ref name="P2cj3">Webster, lk 44</ref>
<ref name="A3x8h">Griesinger, lk 20</ref>
<ref name="0kY33">Dies, lk 92–93</ref>
<ref name="x6Iv1">Dies, 91</ref>
<ref name="v4MsE">Griesinger, lk 54</ref>
<ref name="c3OF4">Larsen, lk 81</ref>
<ref name="LEkei">Täpset aega, mil Haydn rõugeid põdes, ei ole teada, kuid see pidi olema enne seda, kui krahvinna Thun palkas kahekümnendates Haydni endale laulu- ja klavessiiniõpetajaks. Kui Thun esimest korda Haydniga kohtus, ei olnud ta heliloojast nii vaimustuses, kui ta tema teoseid nähes lootis olla. Osaliselt oli see just armide pärast. (Geiringer, lk 34)</ref>
<ref name="fmj1H">Dies, lk 157</ref>
<ref name="5i7hn">Hadden, lk 158</ref>
<ref name="qB3l5">Cohen, Jack (1998) "The agony of nasal polyps and the terror of Their removal 200 years ago" ajakirjas The Laryngoscope 108(9): 1311–1313, September 1998.</ref>
<ref name="R0sg1">"Joseph Haydn", artikkel New Grove'i netiväljaandes, vaadatud 3.02.2007</ref>
<ref name="jYi7N">Sutcliffe 1989, lk 343</ref>
<ref name="BKspu">Hughes, lk 112</ref>
<ref name="VaiBH">Brendel</ref>
<ref name="ZV6oI">Rosen (lk 57) kirjutas, et "ajajärk vahemikus 1750 – 1775 … oli täis katsetusi, luues teoseid, mida on tänapäeval oma kummalisuse tõttu raske aktsepteerida." Sarnase märkuse tegi ka Hughes (lk 111–112)</ref>
<ref name="wIcks">Webster, lk 18</ref>
<ref name="1nItD">Webster, Feder 2001, 3. lõik</ref>
<ref name="o5FYU">Sisman, lk 219</ref>
<ref name="w5ZEG">Rosen, ptk III.1</ref>
<ref name="rvoHA">Rosen ptk VI.1</ref>
<ref name="aG1wZ">Rosen, lk 333–337</ref>
<ref name="7smMI">Geiringer, lk 158</ref>
<ref name="lqawg">Antony Hopkins, lk 7–8</ref>
<ref name="cYTXy">Haimo</ref>
}}
==Allikad==
|