Brixeni piiskopkond: erinevus redaktsioonide vahel

'''Brixeni piiskopkond''' on endineoli [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[vürstlik piiskop|kiriklik osariik]] tänapäeva [[Itaalia]] [[Lõuna-Tirool]]i provintsisprovintsi alal. Seda ei tohi segamini ajada palju suurema [[Brixeni diötsees]]iga, mille üle omasid vürstlikud piiskopid vaid tavalise piiskopi kiriklikku võimu. Piiskopkond rajati [[Eisacktal|Eisack/Isarco]] orus 6. sajandil ja sai järk-järgult rohkem ilmalikku võimu. Aastal 1027 sai see otse keisrile alluvaks ja jäi selliseks aastani 1803, kui see sekulariseeriti [[Tirooli krahvkond|Tirooli]]. Kuid diötsees kestis aastani 1964 ja on nüüd osa [[Bolzano-Brixeni diötsees]]ist.

Esimene ajaloos tõendatud Sabiona piiskop oli [[Ingenuinus]] (mainitud 580. aasta paiku), kes tuli [[Aquileia patriarhaat|Aquileia patriarhi]] abipiiskopina. Hõimud, kes tungisid Suure rahvasterändamise ajal tulevase Brixeni diötseesi territooriumile, eriti [[Baieri ajalugu|baierlased]] ja [[langobardid]], võtsid varakult vastu kristluse; ainult [[Pusteri org|Pusteri oru]] [[slaavlased]] püsisid paganluses kuni 8. sajandini. 6. sajandi lõpuks sai piirkond [[Agilolfingid]]e [[Baieri ajalugu|Baieri]] hõimuhertsogkonna osaks, mis langes aastal 788 lõplikult [[Frangi riik|frankide]] ülemvõimu alla. Kuningas [[Karl Suur]]e pealekäimisel eraldas paavst [[Leo III (paavst)|Leo III]] aastal 798 Säbeni kui abipiiskopi diötseesi [[Salzburgi peapiiskopkond|Salzburgi peapiiskopkonnale]]. Pärast seda, kui kuningas [[Ludwig III Laps]] oli aastal 901 andnud Säbeni endisele ''Prichsna'' õukonnale, kolis piiskop Rihpert (ametisse nimetatud aastal 967) või piiskop Albuin I (967-1005967–1005) piiskopitooli [[Brixen]]isse.

Piiskop Hartwig (1020-391020–39) ülendas Brixeni linnaks ja ümbritses selle kindlustustega. Diötsees sai palju kingitusi [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisritelt]]: nõnda [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)|Konrad II-lt]] aastal 1027 süseräniteedi Noritalis, [[Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich IV-lt]] aastal 1091 [[Pusteri org|Pusteri oru]]. Aastal 1179 andis [[Friedrich I Barbarossa]] piiskopile [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[vürstlik piiskop|vürsti]] tiitli. See seletab asjaolu, et raskuste ajal paavsti ja keisri vahel olid Brixeni piiskopid, nagu ka naabruses [[Trento piiskopkond|Trento]] piiskopid üldiselt keisrite poolel. Eriti kurikuulus on Altwini juhtum, kelle piiskopiks olemise ajal (1049-10911049–1091) peeti Brixenis aastal 1080 halva kuulsusega sinod, kus 30 piiskoppi, keisri pooldajad, kuulutasid paavst [[Gregorius VII]] kukutatuks ja valisid vastupaavstiks [[Ravenna]] piiskopi, kes võttis nimeks [[Clemens III (vastupaavst)|Clemens III]].

Piiskopkonna ilmalik võim kannatas varsti märgatava kahanemise all piiskoppide endi tegevuse kaudu, kes annetasid suure osa oma territooriumist lääniks ilmalikele isandatele: nagu näiteks 11. sajandil krahvkonnad [[Inn]]i ja [[Eisack]]i orgudes (anti [[Tirooli krahvkond|Tirooli krahvidele]]) ja aastal 1165 territoorium Inni ja Pusteri orgudes (Andechs-[[Merania hertsog|Merania]] krahvidele). Eriti Tirooli krahvid, kellele langes sülle pärand suures osas Merania hertsogi territooriumitest, kasvatasid jätkuvalt oma võimu. Piiskop Brunol (1249-12881249–1288) oli raskusi oma võimu kinnistamisel oma territooriumi osa üle Görz-Tirooli krahvi [[Meinhard II|Meinhardi]] nõuete vastu. Sarnaselt sundis Habsburgist hertsog [[Friedrich IV (Austria)|Friedrich IV]], Tirooli ja [[Kaugem Austria|Kaugema Austria]] valitseja hüüdnimega "Tühitasku", Brixeni piiskoppe tema võimu tunnistama. Erimeelsused kardinal [[Nicolaus Cusanus]]e (1450-14641450–1464), kelle paavst [[Nicolaus V]] Brixeni piiskopiks nimetas, ja Austria ertshertsog [[Sigismund (Tirooli hertsog)|Sigismundi]] vahel olid samuti kahetsusväärsed; kardinal vangistati ja kuigi paavst pani piiskopkonna interdikti alla, tuli Sigismund võitlusest võitjana välja.

Reformatsioon kuulutati Brixeni piiskopkonnas Saksa emissaride, nagu Jacob Straußi, Urbanus Rhegiuse ja teiste poolt välja [[Christoph von Schroffenstein]]i (1509-15211509–1521) ametiajal. Aastal 1525, piiskop [[Georg von Österreich]]i (1525-15391525–1539) ajal puhkes Brixeni lähedal talupoegade ülestõus ning mitu kloostrit ja linnust hävitati. Saksa kuninga, Tirooli tsiviilvalitseja [[Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand I]] lubadus korvata talupoegade rahulolematust taastas rahu ja Innsbrucki Riigipäeval ühendati kõige tähtsamad talupoegade nõudmised. Kuigi aastal 1532 võeti need lubadused tagasi, jäi rahu püsima.

Ferdinand I ja eriti tema poeg, Austria ertshertsog [[Ferdinand II (Tirool)|Ferdinand II]] võtsid tsiviilvalitsejana aktiivseid meetmeid uute õpetuste järgijate, peamiselt [[anabaptistid]]e vastu, kes salaja oma sekti levitasid; seega säilitasid nad Tirooli ringkonnas ja Brixeni diötseesis usulise ühtsuse. Sel ajal pakkusid olulist teenust katoliku usu kaitsmisel [[jesuiidid]], [[kaputsiinid]], [[frantsisklased]] ja [[serviidid]]. Selle perioodi piiskopid olid: kardinal [[Andreas von Österreich]] (1591-16001591–1600) ja [[Christoph Andreas von Spaur]] (1601-16131601–1613), kes asutas aastal 1607 seminari teoloogiatudengitele, laiendas toomkooli ja näitas ennast suure vaeste ja haigete heategijana.

17. ja 18. sajandil asutati palju kloostreid, loodi uusi hingeravi misjone ja edendati oluliselt inimeste usuõpetust; aastal 1677 asutati [[Innsbrucki Ülikool]]. Kõige tähtsamad selle perioodi vürstlikud piiskopid olid: Kaspar Ignaz, krahv von Kunigl (1702-471702–47), kes asutas palju hingehoolduse benefiitse, külastas diötseesi, hoidis ranget järelvalvet oma vaimulikkonna distsipliini ja moraalse puhtuse üle, algatas jesuiitide misjone jne.; Leopold, krahv von Spaur (1747-17781747–1778), kes korraldas ümber seminari, lõpetas ja pühitses toomkiriku ning nautis suurt keisrinna [[Maria Theresia]] lugupidamist; Joseph Philipp, krahv von Spaur (1780-17911780–1791), õppimise sõber, kes aga oma kiriklikus poliitikas kaldus josephinismi suunas. Keiser [[Joseph II]] valitsus tegutses laias laastus kiriku huvides; umbes 20 diötseesi kloostrit suleti, Innsbruckis avati peaseminar ning palverännud ja rongkäigud keelati. Brixeni vürstlikku piiskopkonda sellega ei mõjutatud.

Vürstliku piiskopi Franz Karli, krahv von Lodroni (1791-18281791–1828) ajal varises vürstliku piiskopkonna ilmalik võim kokku. Aastal 1803 vürstkond sekulariseeriti ja annekteeriti Austriasse ning toomkapiitel saadeti laiali. Lühikesel [[Baieri]] valitsusajal pärast 1805. aasta [[Pressburgi rahu]] rakendati kiriku suhtes suurt despotismi; [[Austria keisririik|Austria võimu]] taastamine aastal 1814 parandas tingimusi endise piiskopkonna territooriumil.