Johannes Vares: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Dewdrop12 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
24. rida:
 
[[1947]]. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares<ref name="Eesti Päevaleht"></ref> (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa [[Hans Kruus]], [[Eduard Päll]] ja Nigol Andresen.<ref>[http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=5342&page_start=&table=Scans Foto: Emilie Varese matusest osavõtjad Metsakalmistul. Vasakult H. Kruus, E. Päll, paremalt N. Andresen ja lahkunu õde]</ref>
 
.
 
1946. aasta sügisel Johannes Vares lasti maha kahe lasuga ENSV ülemnõkogu presiidiumis, töökabinetis, tänapäeval presidendi loss, Kadriorus.
 
Tulles Moskvast, järjekordselt nõupidamiselt Stalini juurest sõitis rongiga Leningradi, sealt edasi Eestisse,nagu tavaliselt autoga,koos ühega oma ihukaitsjatest,adjutandiga.
 
Jõudes öösel koju,(ENSV ülemnõukogu presiidiumi hoones,Vares elas esimesel korrusel) astus peauksest sisse koos ihukaitsjaga,(esimene ihukaitsja Jaan Sulin,elas oma perega samas hoones,teisel korrusel,paremal pool,vasakul elas Nikolai Karotamm abikaasaga),läks oma töökabinetti,mis asus valvelaua vastas,paremal pool.
 
Ihukaitsja Jaan Sulin küll märkas valvelauas uut miilitsat, kuid edasi toimus kõik väga kiiresti: kui Vares oma kabinetti astus, kargasid kaks varjus olnud meest talle selja tagant ligi, püstolid suruti ihukaitsjale kuklasse.
 
Mõni hetk hiljem kostis Varese toast kaks lasku.
 
Oma viimaselt kohtumiselt Staliniga tagasi Eestisse sõites oli Vares väga heas tujus: rääkis, et seekord läks nõupidamine hästi, Stalin nõustus tema plaanidega, Eesti jääb suhteliselt iseseisvaks, peamised otsused võetakse vastu Eestis.
 
Leningradist Tallinnasse sõites olid nad ihukaitsjaga kahekesi autos.
 
Ihukaitsja edasine teekond viis Moskva vanglasse.
 
Ihukaitsjaid oli kolm, teine oli Podgornõi, endise Kaubandusliku inventari tehase direktor, kolmas Eesti mees,nime ei mäleta,koos Varesega pidi olema kogu aeg esimene.
 
Järgmistel päevadel ei teadnud sellest toimunust isegi keegi ülemnõukogu presiidiumis ega sekretariaadis,üle nädala hiljem avaldati lehes,et Johannes Vares suri ägedasse gripi hoogu.
 
Ka Varese surmaeelsed kirjad ei vasta tõele,ei vasta tõele,et valvemiilits joodeti täis,selline asi oli siis täiesti välistatud,kord oli range.
 
Seda lugu püüdis jäädvustada Enn Leisson, kirjutas kaudsete tunnistajate ütlusi, tegi mõnega raadiointervjuud, kuid sellega tal ka lõppes.
 
Tunnistajatest oli ainuke,antud ihukaitsja.Valvelauas oli valvemiilits sellel päeval vahetatud ja rohkem seda miilitsat seal ei nähtud,näo järgi venelane,arvatavasti selleks korraks kaasa toodud.
 
http://kultuur.elu.ee/ke488_praost.htm
 
== Tunnustused ==