Ülestõusu juured peitusid [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]], (kes 13. sajandil valitsesid Saksamaad ja enamust Põhja-Itaaliat,) ningja [[paavst]]i vahelises võitluses kontrolli saavutamiseks [[Itaalia]] üle, eriti kiriku [[pärusmaa]] üle, mida tunti [[Kirikuriik|Kirikuriigina]]. Kirikuriik oli [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] osa ja asus Hohenstaufenite Põhja-Itaalia valduste ja Hohenstaufenite Sitsiilia kuningriigi vahel. Aastal 1245 kuulutas paavst [[Innocentius IV]] Friedrichi troonilt tõugatuks ning õhutas talle vastupanu Saksamaal ja Itaalias. Kui Friedrich aastal 1250 suri, päris tema valdused tema poeg [[Konrad IV (Saksa kuningas)|Konrad]]. Pärast Konradi surma aastal 1254 järgnes segaduste aeg; lõpuks saavutas kontrolli Sitsiilia kuningriigi üle Friedrichi poeg [[Manfred (Sitsiilia)|Manfred]], kelle valitsusaegvalitsemisaeg kestis aastatel 1258–1266.
Manfred ei osalenud Saksamaa poliitikas, kus [[interregnum]] kestis kauem ja keisrit ei olnud aastani 1274. Alguses nimetas ta end oma vennapoja, Konradi poja [[Konradin]]i [[regent|regendiks]]. Siiski kroonis Manfred end hiljem kuningaks, pärast valeteadet Konradini surmast. Manfred soovis lepitust paavstiga (millega oli seletatav tema toetus maatule Ladina keisrile [[Balduin II (Ladina keisririik)|Balduinile]]). Siiski ei olnud paavst [[Urbanus IV]] ja hiljem paavst [[Clemens IV]] valmis tunnistama Manfredit Sitsiilia seaduslikuks valitsejaks ja püüdsid teda relva jõul kukutada, kuna kirikuvande alla panemine ei olnud piisav.
Pärast ebaõnnestunud katseid värvata Inglismaa paavsti eestvõitlejaks Manfredi vastu seadis Urbanus IV oma kandidaadiks Sitsiilia troonile, [[Kapetingide dünastia]]sse kuuluva [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa]] [[Prantsusmaa kuningas|kuninga]] Louis IX venna [[Carlo I (Napoli)|Carlo I Anjou]]. Carlo tungis Itaaliasse ning võitis ja tappis Manfredi aastal 1266 [[Benevento lahing]]us, saades [[Sitsiilia kuningas|Sitsiilia kuningaks]]. Aastal 1268 tungis Konradin, kes oli vahepeal täisealiseks saanud, Itaaliasse oma trooni tagasi nõudma, kuid võideti [[Tagliacozzo lahing]]us ja hukati hiljem. Carlo oli nüüd enamuse Itaalia vaieldamatu isand.
