1991. aasta jooksul oli rahulolematus [[Mihhail Gorbatšov]]i [[perestroika]]poliitikaga pidevalt suurenenud, sest sai ühajärjest selgemaks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud [[liidulepe|liiduleppeliiduleping]]u sõlmimisega, mis vanameelsete kommunistide arvates tähendas aga Nõukogude Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. Kuni [[1990]]. aastani oligi Gorbatšov üpris selgelt radikaalse demokraatia ja [[majandusvabadus|majandusliku vabadus]]e poole liikunud, kuid siis taipas ka tema, et see võib riigi hävitada. Majandus oli üha enam kokku kukkumas ja suur osa inimestest oli kaotanud usu Nõukogude võimu. EnamikusEnamikes liiduvabariikides, eriti [[Eesti]]s, [[Läti]]s ja [[Leedu]]s hakati nõudma täielikku iseseisvust ning 1990. aastal oli Leedu ka end sõltumatuks kuulutanud. Lisaks sellele süvenes [[detsentraliseerimine|detsentraliseeritus]] ja keskvõimu suutmatus olukorda kontrollida. [[Vene NFSV Ülemnõukogu]] esimeheks valiti radikaalne reformaator [[Boriss Jeltsin]], kes nõudis turumajanduslike[[turumajandus]]like ja [[demokraatia|demokraatlike] ]reformide jätkamist. Kuid Gorbatšov oli juba teist meelt ja otsustas üha enam toetuda vanameelsetele jõududele, lootes seeläbi Nõukogude Liidu säilitada. Nii olidki tema lähikonnaga liitunud Ministrite Nõukogu esimees [[Valentin Pavlov]] Ministrite Nõukogu esimehena, asepresident [[Gennadi Janajev]] asepresidendina ja siseminister [[Boriss Pugo]] siseministrina, kes kõik olid perestroikavastased. [[1991]]. aasta keskpaigaks otsustas Gorbatšov siiski sõlmida liidu hoopis Jeltsiniga ja lootis, et reformid suudavad riigi päästa.
