Andrus Rõuk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Isikunäitused: Parandasin. Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
→Kunstilooming: Parandasin keeleliselt. Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
||
28. rida:
Oma esimese ühisnäituseni [[Tartu Ülikool]]i vanas kohvikus jõudis Andrus Rõuk geomeetriliste guaššijoonistustega [[1977]]. aastal. Maalijana võib tema inspiratsiooniallikana näha nn [[Maalilisejärgne abstraktsionism|maalilisejärgse abstraktsionismi]] voolu, mis kerkis Ameerikas esile 1960-ndate alguses reaktsioonina ülispontaansele [[Abstraktne ekspressionism|abstraktsele ekspressionismile]]. Teravad, konkreetsed piirjooned (''hard-edge'') ja tasapinnaline dekoratiivne kujutis olid sellise maalikunsti iseloomulikud jooned. Ka Rõugu 1990-ndate abstraktsetes maalides on eri pindade lõikumist, hallikasvalge varjupoole ähvardavat pealetungi värvilistele pindadele.<ref>Rõugu maalid Decos - [[Kultuurileht]], nr. 7, 14 veebruar 1997 </ref>
Kunstniku maalid sümboliseerivad sisemaailma maastikke. Kunstnikule on pikka aega eeskujuks olnud mõistatusliku ja unenäolise maalilaadiga [[Sürrealism|sürrealistid]] [[Joan Miró|Joan Miro]] ja [[René Magritte]], kelle töödes sümbolid on muudetud abstraktseteks märkideks. Andrus Rõugu töödes on märgid võtnud sagedasti geomeetrilise vormi, mis oli eriti selgelt välja joonistunud loometee alguses. Selle aastatuhande esimesel kümnendil oli tema töödes olev maailm väga lai ning koloriidilt avardunud. Varasemate hallide, mustade, pruunide toonide asemele olid tulnud kollakad, sinakad, punakad toonid. Kuigi julge vormikäsitlus
Tema loomingu ühe osa moodustavad oma olemuselt ja stiilsuselt maalidega ühtivad, siiditrüki tehnikas graafilised tööd. Kohtab ka tušipliiatsiga tehtud abstraktseid joonistusi – mustvalgeid ja koloreerituid. Nende seas leiab kummalisi maailmu, aga leiab ka inimesi, inimloomi, justkui hirmuunenägude tegelasi.<ref name=":0" />
| |||