István Örkény: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+pilt
korras
1. rida:
{{toimeta}}
{{vikinda}}{{keeletoimeta}}
[[Pilt:Stamps of Hungary, 035-12.jpg|pisi|István Örkény Ungari postmargil]]
'''István Örkény''' ([[5. aprill]] [[1912]] [[Budapest]] – [[24. juuni]] [[1979]] Budapest) oli ungari romaani- ja [[näitekirjanik]].
 
István Örkény sündis [[1912]]. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri ning teda peetakse groteski meistriks Kesk-Euroopas. Pärast keskkooli lõpetamist, õppis ta [[Keemia|keemiat]] ja seejärel [[Farmaatsia|farmaatsiat]]. 1934. aastal lõpetas ta kooli ning sai keemiainseneri diplomidiplomiga. Aastal 1941. tuliaastal tailmus tema esimene raamat väljateos ''"Meretants''". [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] algusealguses ajal olisattus ta rindel,rindele hiljemning nelisiis aastatneljaks Moskvasaastaks sõjavangis[[Moskva|Moskvasse]] sõjavangi. SealVangis taolles kirjutas ta näidendi ''"Voronež''. Sõjavangis läbielatu andis ainet jutustuseks, mis pärast Ungarisse naasmist ilmusid aastail 1946.–1947. kogudes ''Kuni siia jõudsime'' ja ''Laagrite rahvas''". 1946. aastal tuli ta tagasi Budapesti. 1949.–1953.Pärast aastatelUngarisse töötasnaasmist tailmusid Budapestiaastail teatrites1946–1947 dramaturgisõjavangis jaläbielatust kirjandusala juhatajana. Aastail 1956.–1960. ta ei kirjutanud ühtegi teost, sest eiainet saanud publitseerida.jutustused 1970ndatel"Kuni kirjutassiia ta veel kolm kuulsat näidendit; ''Veresugulased'', ''Võtmeotsijad''jõudsime" ja ''Pisti''."Laagrite Neid näidendeid iseloomustavad igapäevasus, absurdsus, grotesk ja traagikarahvas". Tema viimane romaan on 1977. aastal ilmunud lühiromaan ''Roosinäitus''. Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmistsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta võitis 1955. ja 1967. aastal Attilla Józsefi ja 1973. aastal Kossuthi auhinna. Örkény suri 1979. aastal Budapestis.
 
Aastatel 1949–1953 töötas ta Budapesti teatrites [[Dramaturg|dramaturgi]] ja kirjandusala juhatajana. Aastail 1956–1960 ei kirjutanud Örkény ühtegi teost, kuna teda ei avaldatud. 1970ndatel kirjutas ta kolm kuulsat näidendit: "Veresugulased", "Võtmeotsijad" ja "Pisti". Neid näidendeid iseloomustavad igapäevasus, [[absurdsus]], [[grotesk]] ja [[traagika]]. Örkény viimaseks romaaniks jäi 1977. aastal ilmunud lühiromaan "Roosinäitus".
 
Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmistsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta võitis 1955. ja 1967. aastal Attilla Józsefi ja 1973. aastal Kossuthi auhinna. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri ning teda peetakse groteski meistriks Kesk-Euroopas.
 
Örkény suri 1979. aastal Budapestis.
 
== Looming ==