Biogeograafia: erinevus redaktsioonide vahel

Biogeograafia ja ökoloogia on erinevad teadusharud, kuigi neil on ühiseid jooni. Nende teaduste peamiseks erinevuseks on ajalis-ruumiline skaala. Ökoloogia aja skaalaajaskaala on lühike – uuritakse aasta kuni mõne aastakümne vältel. Ökoloogia uurib ühes ja samas paigas ning ökosüsteemis toimuvaid protsesse. <ref name="ÜMT" />

18. sajandi keskpaigas tegid eurooplased esimesi avastusi, mis aitasid kaasa biogeograafia kui teaduse arenemisele. Nad uurisid maailma ning avastasid bioloogiliseselle mitmekesisusebioloogilist mitmekesisust. 18. sajandil kujundas loodusuurijate maailmavaadet põhiliselt [[religioon]] ja [[piibel]]. <ref name="cox"> Cox, C Barry, and Peter Moore. Biogeography : an ecological and evolutionary approach. Malden, MA: Blackwell Publications, 2005 </ref> [[Carl Linnaeusvon Linné]], keda tuntakse kui taimeriigi korraloojana, pani 18. sajandil aluse eluslooduse kunstlikule süsteemile ning taimede binaarsele nimetamisviisile ja organisme hakati nimetama perekonna- ja liiginimetuste järgi. Enne tema panust valitses taimestiku mitmekesisuse uurimisel suur segadus. Taimi oli raske omavahel võrrelda, kuna kirjeldati eri tunnuseid ning iseloomustused ei olnud süsteemsed ega kergesti arusaadavad. Carl LinnaeusLinné pööras suurt tähelepanu korra loomisele taimeriigi tundmaõppimisel ning talle oli oluline, et eluslooduse süstematiseerimisel mõistetakse seda ühte moodi. Ta rõhutas looduse muutumatust sellel ajal, milles parajasti elati. Carl Linnaeusvon Linné esitas kolm postulaati: 1) mitte mingisuguseid uusi liike meie kaasajal juurde ei looda (“''Systema Naturae''”, 1735); 2) mitte kunagi ei juhtu, et üks liik muutub teiseks (“''Critica botanica''”, 1737); 3) looduses on liike nii palju kui palju vorme tekitas kõige alguses Lõputu Olevus (“''Classes plantarum''”, 1738). <ref name="suur rootslane"> Trass, Hans. [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1903.html Suur rootslane, õrn harakkuljus näpus]. – ''Eesti Loodus'', 2007 </ref>

[[Georges-Louis Leclerc, Comte de Buffon]] pani tähele liikide levimist klimaatiliste muutuste tulemusena. Ta oli esimene, kes nägi, et erinevad organismide grupid elavad erinevates [[regioon]]ides maailmas. Buffon leidis sarnasusi erinevate regioonide vahel, mis pani teda uskuma, et mingil hetkel olid [[kontinent|kontinendid]] omavahel ühenduses. Kuid vesi lahutas mandrid ning see põhjustas erinevusi liikides. Ta hüpoteesid olid kirjeldatud raamatuseerjasraamatuseerijas “''Histoire Naturelle, Générale et Particulière''”. Raamatus väitis, et erinevatel geograafilistel regioonidel on erinevad [[eluvorm]]id. Buffonil oli LinnaeusistLinnést erinev liikide tekkimise teooria. Ta uskus, et toimus üks liikide loomise sündmus ning et erinevad maailma regioonid olid kodudeks erinevatele liikidele. <ref name="browne">Browne, Janet (1983). The secular ark: studies in the history of biogeography. New Haven: Yale University Press. ISBN 0-300-02460-6 </ref> Üheks biogeograafia reegleiks sai [[Buffoni seadus]] (''Buffon’s Law'')., Buffoni seadusmis ütleb, et sarnase kliima, kuid geograafiliselt isoleeritud alade loodus on erisugune. <ref name="pampa"> Pärtel, M., Püssa, K., Kalamees, R., Ingerpuu, N. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel316_280.html Pampa rohumaadel, Patagoonia poolkõrbes ja Andide metsades]. – ''Eesti Loodus'', 2003 </ref>

18. sajandi lõpus arendas taimegeograafia rajaja Alexander von Humboldt ''"Physique générale"'' kontseptsiooni, mis demonstreeris teaduse ühtsust ja liikide kokkusobivust. Humboldt andis esimesena oma panuse empiirilistele andmetele biogeograafia teaduses. Ta jälgis oma reisil erinevusi nii kliimas kui ka taimestikus. Humboldt jagas maailma regioonideks – troopiliseks, mõõdukaks ja arktiliseks. Nende regioonide piires oli sarnane taimestik. Lõpptulemusena võimaldas regioonide määramine luua Humboldtil isotermi[[isoterm]]i kontseptsiooni, mis aitas teadlastel näha elu mustreid erinevates kliimades. <ref name="cox" />

19. sajandil aitas biogeograafia arendamisele kaasa [[Charles Lyell]], kes arendas edasi [[uniformism]]i teooriat. Selle teooria kohaselt ei kujundanud maailma üks [[katastroof]]iline sündmus. Maad kujundaskujundasid hoomamatult aeglased muutused, mida võime näha tänapäeval meie ümber. Vihm kulutab mägesid ning samal ajal sulanud kivim kerkib ülespoole tekitades uusi mägesid. Maad kujundavad protsessid on ajas ühtlased. Charles Lyell uskus, et Maa ajalugu on ääretult pikk ning sihitu ning et ka elu ajalugu on samasugune. Charles Lyelli uniformism mõjutas tugevasti [[Charles Darwin]]i evolutsiooniteooria arengut. <ref name="Uniformitarianism"> [http://evolution.berkeley.edu/evolibrary/article/history_12.html Uniformitarianism: Charles Lyell]</ref>

Charles Darwini olilisemaksolulisemaks uurimiskohaks olid [[Galápagose saared]]. <ref name="browne" /> Galápagose saartel nägi Darwin [[vintmaavärvulased|vinte]]e, kes erinesid üksteisest vaid noka suuruse ja kuju poolest <ref name="Kuidas "> Gilbert, Scott F. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel2701_2686.html Kuidas isendi areng võib suunata evolutsiooni]. – ''Eesti Loodus'', 2009 </ref>. Darwin tutvustas [[looduslik valik|loodusliku valiku]] teooriat, mis oli vastuolus varem aktsepteeritud ideega, et liigid on stabiilsed või muutumatud. Ta töötas välja mehhanisme, et kirjeldada evolutsiooni. Darwini mõjukad ideed sisaldasid teooriate arengut, mis käsitlesid [[olelusvõitlus]]t ja [[looduslik valik|looduslikku valikut]]. Tema teooriad võimaldasid tulevastel teadlastel edasi arendada ideid organismide geograafilise leviku kohta maailmas. <ref name="browne" />

[[Alfred Russel Wallace]] uuris 19. sajandi keskpaigas taimede ja loomade levikut [[Amazonase madalik]]us ja [[Malai saarestik]]us. Tema uurimustöö oli vajalik edasisele biogeograafia arengule. Wallace’it nimetatakse ka biogeograafia isaks. Ta juhtis välitöid, mille eesmärgiks oli uurida tuhandete liikide harjumusi, [[paljunemine|paljunemist]], toitumiskäitumist ja rände tendentse. Ta uuris liblikate ja lindude levikut, kus võrdluses olid [[geograafiline barjäär|geograafilise barjääri]] olemasolu ning selle puudumine. Oma tähelepanekutest võis ta järeldada, et kogukonnas esinev organismide arv on sõltuvuses toiduvaru kogusest konkreetses elupaigas. Wallace uskus, et liigid on liikuvad ning reageerivad nii [[biootilised tegurid|biootilistele]] kui ka [[abiootilised tegurid|abiootilistele teguritele]]. <ref name="browne" />

1912. aastal tutvustas [[Alfred Wegener]] [[mandrite triiv]]i teooriat, kuid see võeti laiemalt kasutusele alles 1960ndatel <ref name="cox" />. Mandrite triivi teooria oli biogeograafias murranguline, kuna see muutis inimeste mõtlemist liikidest ja nende levikust maailmas. Wegener esitas hüpoteesi, et kunagi eksisteeris hiidmanner [[Pangea]], mis aga lagunes ning seejärel toimus mandrite triiv ookeanilisel koorel. Mandrite triiv oli tänapäevasele laamtektoonikale[[laamtektoonika]] aluseks. <ref name="laamtektoonika"> [http://www.ut.ee/BGGM/yldine_geoloogia/laamtektoonika.html Laamtektoonika] </ref>

[[Robert H. MacArthur]] ja [[Edward Osborne Wilson|Edward O. Wilson]] lõid 1967. aastal [[saarte biogeograafia]] teooria ning kirjutasid selle kohta ka raamatu “''[[The Theory of Island Biogeography]]''”. Teooria põhineb esimese [[populatsiooniökoloogia]] printsiibil ja [[geneetika]]l, et seletada kuidas saare kauguse ja pindala kombineerimine reguleerib tasakaalu [[immigratsioon]]i ja liikide [[väljasuremine|väljasuremise]] vahel. <ref name="Princeton"> [http://press.princeton.edu/titles/7051.html Princeton University Press] </ref>