Mortal Questions: erinevus redaktsioonide vahel

Nagel usub, et tuleb usaldada rohkem probleeme kui lahendusi, rohkem intuitsiooni kui argumente ja rohkem pluralistlikku lahkheli kui süstemaatilist harmooniat. Filosoofilise teooria lihtsus ja elegantsus räägivad pigem selle vääruse kasuks. Kui intuitiivselt vastuvõetamatu järelduse kasuks tuuakse lööv argument, siis tõenäoliselt on argumendil midagi viga, kuigi võib-olla pole intuitsiooni allikat ära tuntud. Kui argumendid või süstemaatilised teoreetilised kaalutlused viivad tulemustele, mis on intuitiivselt mõttetud, või probleemi lahendus jätab tunde, et probleem on alles, või tõestus, et küsimus ei ole tõeline, ei kaota tahtmist seda küsida, siis on argumendil midagi viga ja tuleb edasi töötada. Sageli tuleb probleem ümber sõnastada, sest adekvaatne vastus algsele sõnastusele ei tekita tunnet, et probleem on kadunud. Filosoofias tasub austada tunnet, et probleem on lahendamata, sest meetodid ise on küsimärgi all, ja nii saab valmis olla neist loobuda. Selleks et luua mõistmist, peab filosoofia veenma. Tuleb tekitada või hävitada [[uskumus]]i, mitte lihtsalt pakkuda kooskõlalist väidete komplekti. Uskumine peaks olema tahtmatu. Uskumist küll sageli kontrollitakse tahte abil ja isegi sunnitakse. Üks tugevamaid motiive on uskumise nälg, mis ei kannata pikaajalist arvamuse puudumist huvi pakkuval teemal. Nii võidakse arvamusi kergesti vahetada, kui on ebamugavuseta omaksvõetav alternatiiv. Näiteks võidakse kiinduda süstemaatilistesse teooriatesse, millest tulenevad järeldused kõige kohta, või kalduda mustvalgetesse [[dihhotoomia (loogika)|dihhotoomia]]tesse, või pooldada vaadet, mida ainsana pole ümber lükatud. Viimse õlekõrrena võetakse omaks vaade, et valdkonnas ei olegi õiget ega valet, nii et pole tarvis otsustada, mida uskuda. Liiga lihtne on jõuda pealiskaudsetele järeldustele, mis ei arvesta probleemi raskusega. Ei jää üle muud kui säilitada vastuste soov, vastuste pikaajalise puudumise taluvus, keeldumine seletamatute intuitsioonide kõrvalejätmisest ja selge väljendumise ja veenva argumentatsiooni standarditeststandardid.

[[Moraaliotsustus]]ed ja [[moraaliteooria]] on poliitikas küll rakendatavad, kuid ebatõhusad. Kui huvid on võimsad, on sündsusele[[sündsus]]ele, inimlikkusele[[inimlikkus]]ele, [[kaastunne|kaastundele]] ja õiglusele[[õiglus]]ele apelleerivate argumentidega väga raske midagi muuta. Need peavad võistlema algelisemate moraalitunnetega, nagu [[au]], kättetasumine ja austus jõu ees. Sellepärast on Nagel pessimistlik eetikateooria poliitilise rakendamise suhtes. Moraaliargument võib tehtavat mõjutada teatud erilistel tingimustel, mida Nagel hästi ei mõista. Inimesed peavad olema valmis kuulama, ja see ei sõltu argumentidest. Filosoofilised kirjutised isegi kõige aktuaalsematel poliitikateemadel jäävad teoreetilisteks ja nende üle ei saa otsustada praktilise mõju järgi. Kui need on teoreetiliselt pealiskaudsemad kui ühiskonna probleeme mittepuudutavad tööd, siis nad ei saa oma teema pärast pretendeerida suuremale tähtsusele. Nagel ei tea, kas maailma muutmine on tähtsam kui selle mõistmine, aga filosoofia üle tasub otsustada selle järgi, millise panuse ta annab mõistmisse, mitte asjade käiku.