|
| märkused =
}}
'''Johannes Käbin''' (venepäraselt '''Ivan Käbin'''; [[24. september]] [[1905]] [[Kalvi]] [[Aseri vald]] Virumaa – [[26. oktoober]] [[1999]] Tallinn) oli [[Eesti NSV]] riigitegelane, [[Eestimaa Kommunistlik Partei|Eestimaa Kommunistliku Partei]] juhtKeskkomitee esimene sekretär [[1950]]–[[1978]] ja [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees]] 1978–[[1983]].
==Elulugu==
Johannes Käbin sündis 1905. aastal Virumaal Kalvil,. 1907. a. hiljem asus Käbini perekond Eestist ümber VenemaalePeterburi, kus isa samal aastal suri. 1916. a. asus ta koos ema ja vanema õega elama Petrogradi kubermangu Sussanino külla, kus ostsid väikese (0,27 hektrarit) talu.
[[File: Karl XXII istutatud tamm Vana-Antsa pargis.jpg|thumb|270px|left|Tamme kõrval (aastal 1978) esireas [[Johannes Käbin]] (EKP Keskkomitee 1.sekretär), Elmo Saar (Antsla ST direktor), [[Arnold Rüütel]] (EKP Keskkomitee sekretär).Tagareas alates tammest:Endel Saia (EKP Võru Rajoonikomitee 1.sekretär), Aare Lang (Antsla ST partorg ja õpetaja).]]
[[Gattšina]] ([[Trotsk]]) rajooni Sussanini küla kodulooline märge Johannes Käbini kohta annab teada 17-aastasest kommunistlikust noorest Johannes Käbinist 1922, kes organiseeris 40-liikmelise kommunistlike noorte organisatsiooni ning nende juhina koos Georgi Nellise ja Aleksander Tammi'ga asus uut külaelu korraldama. Alustati antireligioossete üritustega ja Karl Marxi Kapitali tundmaõppimisega, kohalikus teatris loodi näitering kus asuti lavastama päevakajalisi instseneeringuid. Tema kui taluinimeste poeg oli hooajatööline, enne kui linna parteikooli õppima siirdus. Aastaga (1925–1926) lõpetas Karl Liebknechti nimelise nõukogudeNõukogude ja parteikooli,Parteikooli. mille järel asus tööle1927-31 Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimehenaesimees. Detsembrist 1927 ÜK(b)P liige. Aastast 1931 parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomtee juures ja aastatel 1936–1939 õppis Punase Professuuri Instituudis, mida ei lõpetanud. Aastatel 1939–1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis. AlatesVeebruarist 1941. a töötas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EKPEK(b)P KK) ajakirjandussektori juhatajanainstruktor, 10. apriiliist 1941 juhataja, kureerides kogu eestiEesti ajakirjandust. Augustis 1941 evakueerus NSV Liitu. Aastatel 1942–1943 juhtis ta lühiajaliselt partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivi kursuseid Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauria partei rajoonikomitee töötaja. Sõja1944-47 lõpuEK(b)P eelKK saipropaganda temastosakonna EKPjuhataja esimene asetäitja. 1947–1948 [[Partei Ajaloo Instituut|Partei Ajaloo Instituudi]] direktor, 1948-50 EK(b)P KK sekretär propaganda osakonnaja juhatajaagitatsiooni alal. 1940ndate lõpul juhtis EK(b)P-s nn Venemaa eestlaste rühmitust, kes vastandas ennast nn.juunikommunistiele ja Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud "vanadele revolutsionääridele". Vastasseis lõppes 1950. aastal esimeste võiduga. Märtsis 1950 toimunud EK(b)P KK VIII pleenumil mõisteti Moskvast tulnud juhiste alusel hukka Eestis väidetavalt vohav kodanlik natsionalism ning asendati senine EK(b)P KK esimene asetäitjasekretär Nikolai Karotamm Johannes Käbiniga.
Aastal [[1950]] otsustati [[Moskva]]s [[ÜK(b)P KK]], et Käbin peab läbi viima [[1950. aasta märtsipleenum|märtsipleenum]]i, millega [[Nikolai Karotamm]] ja [[juunikommunistid]] oma kohad kaotasid. Tol ajal tundus Käbin olevat jäik poliitik, kuid järgnenud aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSVL-i muutuvate poliitiliste oludega kuni [[Leonid Brežnev|Brežnev]]i ajani alati kohaneda. ▼Johannes Käbin astus NSV Liidus komsomoli [[1923]]. ja ÜK(b)P liikmeks 1927. aastal ning tegutses seejärel peamiselt parteilistel ametikohtadel. Astus 1936 Moskvas Punase Professuuri Instituuti, mida ei lõpetanud.
1941. aastal suunati J. Käbin tööle [[Eesti NSV|Eesti NSV-]]sse ja hakkas töötama [[EKP KK]] aparaadis.
1941. aasta sügisel pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] Saksamaa – Nõukogude Liidu sõja algul evakueerus ta Eesti NSV-st NSV Liidu tagalasse.
Pärast Eestisse tagasipöördumist 1944. aastal töötas uuesti EKP KK aparaadis ja oli 1947–1948 [[Partei Ajaloo Instituut|Partei Ajaloo Instituudi]] direktor, 1948. aastal valiti ta EKP KK sekretäriks propaganda ja agitatsiooni alal.
▲Aastal [[1950]] otsustati [[Moskva]]s [[ÜK(b)P KK]], et Käbin peab läbi viima [[1950. aasta märtsipleenum|märtsipleenum]]i, millega [[Nikolai Karotamm]] ja [[juunikommunistid]] oma kohad kaotasid. Tol ajal tundus Käbin olevat jäik poliitik, kuid järgnenud aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSVL-i muutuvate poliitiliste oludega kuni [[Leonid Brežnev|Brežnev]]i ajani alati kohaneda.
Käbinit peetakse tavaliselt suhteliselt mõõdukaks poliitikuks, kes ei sundinud väga peale Moskva-poolseid suuniseid ning ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat<ref>[http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kabin-hoidis-ara-kgb-veresauna.d?id=11242136 Käbin hoidis ära KGB veresauna], delfi.ee, 22. september 2005</ref>.
| 