Maarjamäe memoriaal: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Kaed.jpg|thumb|Dolomiidist käedkätereljeefidega püloonid, kusmille jalamil põles Nõukogude võimu paiknesajal igavene tuli]]

Memoriaali keskne objekt on 35 meetri kõrgune [[Jääretk]]e obelisk. <ref>[http://www.epl.ee/artikkel/435447 Maarjamäe memoriaal vajab hädasti rekonstrueerimist.] Päevaleht, 15. juuli 2008. Päevaleht.</ref> Obelisk valmis [[1960]]. aastal ja selle arhitektautorid oliolid arhitekt [[Mart Port]] ja skulptor [[Lembit Tolli]]. Kompleksis on tribüünid. [[ENSV]] ajal põles [[püloon]]ide vahel [[igavene tuli]]. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid [[1975]]. aastal arhitektid [[Allan Murdmaa]], [[Peep Jänes]], [[Rein Kersten]], [[Henno Sepmann]], kunstnik J. Palm, insener [[Vello Hüdsi]]. Seal[[Eesti onNSV]] ajal põles dolomiidist käejäljed[[püloon]]ide sõjaohvritevahel [[igavene tuli]]. Püloonidel on käejäljed igavese tule kohal ja pronksist "Hukkuvad kajakad" kahe tahuna, kahe võimu sümboli vahel.

Maarjamäe memoriaal avati [[1975]]. aastal kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest." Peatelje nõlvadesse planeeritikavandati graniidist nimeplokid võidelnud kangelaste nimedega, kuid ei jõudnudjõutud nimedes kokkuleppele ja nii jäid nõlvadesse suured vundamendiplokid. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärjekord,ehitusjärk – midagi vabaõhu “katedraali” taolist –, mis pidi selgitama memoriaali sisu [[Mahtra sõda|Mahtra sõjast]] kuni Eesti "ühinemiseni" [[NSV LiidugaLiit|NSV ühinemiseniLiiduga]]. Autorite kollektiivi täiendati uute liikmetega ([[Enn Põldroos]]) ja projekteerimine kestis üle kümne aasta. Teostati suuremõõtmelised maketid, sõlmiti sidemed Soomega, kust pidi saadama plastikreljeefide materjal. Töö jäi pooleli seoses [[Laulev revolutsioon|Laulva revolutsiooni]]ga ja iseseisvuse[[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] taastamisega [[1991]]. aastal. <ref>[http://www.arhliit.ee/et/eesti_arhitektuur/artiklid?news_id=32 Allan Murdmaa: Kalevipoja kuju kui mõttetu suurushullustus]. www.arhliit.ee, 5. märts 2007</ref>

[[2016]]. aasta märtsis kuulutas [[Riigi Kinnisvara AS]] koostöös [[Justiitsministeerium|Justiitsministeeriumiga]] välja ideekonkursi, et luua Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Maarjamäele mälestusmärk, meenutamaks inimesi, kes langesid kommunismi[[kommunism]]i kuritegude ohvriks. Mälestuspaigas märgitakse nimeliselt ära ligikaudu 20 000 elu kaotanudelukaotanud isikut, kellest suur osa suri kodumaast kaugel ja kelle matimskohtmatmiskoht on paljudel juhtudel teadmata. 15. augustil 2016 kuulutati [[Okupatsioonide muuseum|Okupatsioonide muuseumis]] välja võidutöö, milleks osutus arhitektuuribüroo JVR lahendusideekavand "Teekond".<ref>Okupatsioonide muuseumi pressiteade, 16.08.2016</ref>

Maarjamäele kavatseti memoriaalimemoriaal rajada juba [[1941]]. aastal, mil sinna maeti sadakond punaväelast ning toodi sõjalaevade [[Avtroil]] ja [[Vambola (miiniristleja)|Spartak]] 1919. aastal {{kas|hukatud}} meremeeste jäänused.

[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal matsid sakslased Maarjamäele 3000-40003000–4000 sõdurit, nende hulgas ka 1941. aasta juulis haarangul maha lastud eesti lendurid, mitu metsavenda ning [[Erna]] rühma sõdurid. Enne seda kaevasid sakslased välja kõik punaväelaste laibad ning ka kirstud puidujäätmetega ning viisid teadmata kuhu.

[[1944]]. aastal, pärast Moskvas[[Moskva]]s väljaantud nõukogudeNõukogude võimuorganite korraldust Saksa vägede poolel võidelnud ja langenud sõjaohvrite haudade likvideerimiseks, tasandati kalmistul olnud hauatähised. Likvideerimise aluseks oli 1942. aasta 1. aprillil välja antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee määrus № №1571,1571 vaenlase kalmistute likvideerimistestlikvideerimisest nõukogudeNõukogude Liidu linnades.