Erinevus lehekülje "Teutoburgi metsa lahing" redaktsioonide vahel

resümee puudub
{{toimeta}}{{allikad}}
[[Pilt:Teutoburgo_jpg.jpg|300px|pisi|Teutoburgi metsa lahingu kaart.]]
'''Teutoburgi metsa lahing''' ehk '''Varuse lahing''' toimus aastal [[9]] pKr [[germaani hõimud|germaani hõimude]] ja [[Vana-Rooma]] riigi kolme [[leegion]]i vahel. Lahingu võitsid germaanlased ja peatasid sellega roomlaste edasitungi itta.
[[Pilt:Otto Albert Koch Varusschlacht 1909.jpg|300px|pisi|Germaani võitlejad Teutoburgi metsa lahingus. Maal"Varusschlacht". Otto Albert Koch (1909)]]
1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma riik pika sõjaretke [[Rein]]ist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. Aastal 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning [[Germaania]] asehalduriks määrati [[Publius Quinctilius Varus]]. Vallutusretke juhtis [[Tiberius]] (hilisem keiser).
 
Germaanlasi juhtis [[heruskid|heruski]] üliku poeg [[Arminius]], kes oli ise noorena (arvatavasti pantvangina) viidud Rooma, saanud kodanikuks ja tõusnud sealses sõjaväes ratsanikuks. Nii oli ta tuttav Rooma sõjaväe tugevuste ja nõrkustega. Ta teadis, et roomlaste võitmiseks tuleb nad oma kindlustest välja meelitada, asetada raskele maastikule, kus nad ei saaks manööverdada ja oma distsipliini rakendada, ning siis ootamatult rünnata.
 
Eelseisvast vastuhakust jõudsid teated ka Varuseni, kuid ta pidas neid laimuks ja valis Arminiuse koguni oma ihukaitsjaks.
Varuseni jõudsid siiski teated ülestõusudest Germaanias ja ta läks neid oma XVII, XVIII ja XIX leegioniga maha suruma. Nende tee viis läbi [[Teutoburg]]i metsa. Kitsa tee tõttu venis roomlaste kolonn mitme kilomeetri pikkuseks ja tavapärast formatsiooni ei saanud moodustada.
 
Teel Varust eskortinud Arminius palus mingil hetkel luba minna korraks vaatama roomlastega koos olnud germaani abivägesid. Saanud loa, lahkus ArmeniusArminius arvatavasti ühes oma sõbra Segimerusega, et liituda juba metsas varitsevate germaani sõdalastega.
 
Teekond oli rasketeebasoodsate ilma- ja maastikuolude tõttu roomlastele väga ebasoodneraske. Vihma ja tormi tõttu oli niigi ebatasane ja lõhesidlohkusid täis maastik mudane, mets tihe ja murdunud puude tõttu raskesti läbipääsetav. Roomlastega olid kaasas ka paljud naised ja lapsed, mis aeglustas ja venitas nende kolonni liikumist veelgi.
 
Arminiuse märguande peale asusid varitsuses olevadolnud germaanlased rünnakule. Esmalt heideti roomlaste suunaspihta odade ja noolte rahe. Seejärel asuti ründama piki metsa laiali veninud ja raskel maastikul rühkivat roomlaste rivi. Järgnes kohutav veresaun, milles tapeti enamik roomlastest.
 
Põgenema pääsenud roomlased jõudsid kõrgemale mäele, kus asuti laagrisse ja hävitati kõik, mis polnud hädavajalik. Kuid juba järgmisel päeval, kui roomlased asusidjälle teele asusid, toimus taas kokkupõrge germaanlastega, mis maksis roomlastele jällegi palju langenuid. [[Cassius Dio]] arvates olid just need kaotused roomlastele kõige suuremad.
 
Neljandal päeval oli taas tormine ja vihmane ilm, mis raskendas raskerelvastusega roomlaste tegevust veelgi, kuid mõjutas kergrelvastusega germaanlasi vähe. Germaanlaste edu oli nende ridadesse toonud uusi liitujaid, roomlaste read aga muutusid üha hõredamaks. Olukord oli nii lootusetu, et Varus tegi koos oma ohvitseridega tegid enesetapu. Ainult üks tema prefektidest [[Lucius Eggius]] jätkas lootusetut võitlust.
 
Leitnant Vala Numonius jättis jalaväe maha ning üritas oma ratsaväega jõuda Reini taha, kuid hukkus siiski, erinevalt tema poolt mahajäetutest, kel õnnestus eluga pääseda. Need olid ka ühed vähesed, kui mitte ainsad, kes sellest lahingust eluga pääsesid. Kahe leegioni kotkad langesid samuti vastastele, kolmas suudeti imekombel päästa.