Läänemeresoomlased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kaardil pole läänemeresoomlasi märgitud |
|||
26. rida:
Läänemeresoomlaste endanimetus oli ''inhemene'' või ''inhemine''.
Tüvi ''inhe'' kõlas algselt ''inše'', mis tuleneb uurali tüvest ''inSe'' (isik, mees, järeltulija), misjärel häälik "š" muutus ajapikku häälikuks "h" ning
Tänaseks on häälikud kohti vahetanud (metatees) või kadunud sootuks (nt. võru ''inemine'', karjala ''ihmini'', soome ''ihminen'', liivi ''imi'', eesti ''inimene'', samuti ''inimenen'', ''inehmo'', ''inhiminen'', ''inihminen'', ''inemine'', ''ihmeno'', ''ihminen'', ''inehmine'' jne. ).
Endanimetused põhikeeltes:
Eestlased - ''maarahvas'', ''maainimesed'', ka eksonüümist tuletatud ''eestlased''.
Vadjalased - ''maaväci'', ka eksonüümist tuletatud ''vadjalaizõd'', ''vadjakkot'', ''vađđalaizet''.
Liivlased - ''rāndali'', ''rāndalizt'', ka eksonüümist tuletatud ''lībi'', ''līb roust'' (rahvas), ''līvlizt'', piirkonniti ''kurmānika'' ja ''vidumānika
Soomlased - ''suomalaiset'', piirkonniti ''kveenit'', ''inkerinsuomalaiset'' ehk ''inkeriläiset''.
Karjalased - ''karjalaižet'' (Viena), ''livviköit'' (Aunus) ehk ''livgilaizet'', ''lüüdiköit'' ehk ''lyydilaižet'' (Petroskoi).
Vepslased - ''vepsläižet'' (ka ''lüdinikud'' ja ''lüdilaised'').
Isurid - ižora (ižoralaine, inkeroine, aga ka karjalaine).
48. rida:
Eestlaste keskaegne väidetav endanimetus ''maarahvas'' tuleneb tüvest maa (ka ''moa'', ''mua'', uurali ''*maγe, mage'') ja vanagermaani sõnast ''þrawwaz'' ehk täiskasvanud. Siit ka eesti naiste-rahvas ja meeste-rahvas. Endanimetuse maarahvas etnonüümina kasutamise kohta tõendid puuduvad, pigem kasutati seda talupojaseisuse rõhutamiseks: maakeel, maainimene, Esti-Ma-rahva kalender jne. Pealegi eelistati kuni XX sajandini märkida oma päritolu sünnimaakonna järgi: see-ja-see Järvamaalt, Virumaalt, Saaremaalt jne.
Eestlaste nüüdse endanimetuse eestlased, millega seonduvaid etnonüüme on kasutanud juba Pytheas 320 eKr (''Ostiatoi''), Diodoros 20 eKr (''Aestyi''), Tacitus 1. sajandil (''Aestiorum gentes'') [http://www.fordham.edu/halsall/source/tacitus1.html], samuti Jordanes 6. sajandil (''Aistorum''), Cassiodorus 6. sajandil (''Haestii''), Saxo Grammaticus 12. sajandil (''Estonum''), Henrik Liivimaa kroonikas 13. sajandil (''Estones'') ja Liivimaa vanemas riimkroonikas 13. sajandi lõpul (''Eisten''), võttis kasutusele [[Johann Voldemar Jannsen]] pärast 1857. aastat.
== Kirjandus ja viited ==
| |||