Jacques Lacan: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{toimetaAeg}}
'''Jacques-Marie-Émile Lacan''' [
Lacani psühhoanalüüs sisaldab mõjutusi nii [[strukturalism|strukturalistlikust]] [[keeleteadus]]est ([[Ferdinand de Saussure]], [[Roman Jakobson]]), saksa filosoofiast ([[Georg Wilhelm Friedrich Hegel]], [[Edmund Husserl]], [[Karl Jaspers]], [[Martin Heidegger]]) kui ka matemaatikast ([[René Thom]], [[Nicolas Bourbaki]]).
Lacani käsitlus on tuntud selle poolest, et väidab [[mitteteadvus]]e olevat struktureeritud samal viisil nagu [[keel (keeleteadus)|keel]]e.
==Ideed==
===Registrid===
{{vaata|RSI}}
Lacani õpetuse keskmes on kolm "registrit" (psüühilise subjektiivsuse mõõdet): [[Kujuteldav]] ehk [[Imaginaarne]], [[Sümboolne]] ja [[Reaalne]]. Ta tõlgendab neid registreid ja nendevahelisi sihteid erinevalt. 1970ndatel võrdleb ta nende omavahelist sõltuvust [[Borromeo rõngad|Borromeo rõngastega]]: ühe rõnga purunemine toob kaasa kogu ahela
Tinglikult ja laias laastus eristatakse Lacani loomingus kolme järku rõhuasetusega eri registritele:
*varajane Lacan, 1930ndad ja 1940ndad, Kujuteldav
*keskmine Lacan, 1950ndad, Sümboolne
*hiline Lacan, 1960ndad ja 1970ndad, Reaalne and the late Lacan of the Real (1960s and 1970s).
====Kujuteldav====
{{vaata|Kujuteldav}}
Kujuteldav on seotud eelkõige igapäevase teadliku ja eneseteadliku reaalsusega. "Kujutletakse", kes ja mis teised on, mida nad oma sõnumitega silmas peavad, kes ja mis ise ollakse, sealhulgas teiste "kujutluses".
Kujuteldav on seotud [[ülekanne|ülekande]], [[fantaasia]] ja [[mina]]ga ning sellel on keskne koht mina kujunemises [[peeglistaadium]]i kaudu.
1950ndadel hakkas Lacan [[strukturalism]]i mõjul rõhutama Kujuteldava sõltuvust Sümboolsest. Kujutlust ja kogemust oma kehast, afekte kui teadvuses kogetavaid [[emotsioon]]e, kujutlust teiste mõtetest ja tunnetest jms kujundavad, juhivad ja määravad sotsiolingvistilised struktuurid ja dünaamikad.
Kujuteldav ja Sümboolne kokku moodustavad "[[reaalsus]]e", mis vastandub Reaalsele.
Kujuteldavas peetakse Reaalset Sümboolseks (näiteks juhuslikke materiaalseid nähtusi peetakse tähenduslikuks ja tõlgendamist vajavaks) ning Sümboolset Reaalseks (näiteks konflikte mitteteadvuses kogetakse kehaliste vaevustena).
Kujuteldav on väljamõeldud, teeseldud, virtuaalne jne, kuid tegu on paratamatute illusioonidega, reaalsete abstraktsioonidega. Kõnelevad psüühilised subjektid ei saa ilma Kujuteldavata läbi ja nende illusioonide olemasolu ei ole ebasoovitav. Kujuteldaval on inimlikule reaalsusele konkreetne mõju.
====Sümboolne====
{{vaata|Sümboolne}}
Sümboolne hõlmab kultuuride ja ühiskondade, [[keel]]t, tavasid, kombeid, institutsioone, seadusi, norme, praktikaid, rituaale, reegleid, traditsioone jne. Need moodustavad kollektiivse "[[sümboolne kord|sümboolse korra]]" ehk [[suur Teine|suure Teise]]. Sellesse on inimesed sünniga [[heidetus|heidetud]]. Indiviidi subjektiivsus ei ole ilma selleta võimalik. [[Mitteteadvus]] on keele (''[[langage]]'') kombel struktureeritud ning sisaldab omavahel seotud [[tähistaja]]te kineetilisi võrgustikke, "tähistavaid ahelaid". Mitteteadvus on Sümboolne ja seda tuleb tõlgendada Sümboolse kõnega.
[[Peeglistaadium]]i kontekstis kehastavad Sümboolset vanemad.
Hiline Lacan eristab Sümboolse Reaalseid külgi ("tähed", tähendusetu materiaalsusega tähistajad häälikute nähtavate märkidena) ja Sümboolse Kujuteldavaid külgi (tähistajad koos [[tähistatu]]tega moodustavad tähenduslikke [[märk]]e). Tähendusetud tähistajad ja nende ahelad on hilise Lacani tõlgendus primaarsetest protsessidest [[mitteteadvus]]es [[Sigmund Freud]]i järgi.
[[Struktuur]]i mõtleb Lacan tavaliselt Sümboolse registris. Mitteteadvus on struktureeritud, see on keerulistes seostes olevate ideatsiooniliste representatsioonide labürinditaoline võrk, mitte struktuuritu [[Miski]].
====Reaalne====
{{vaata|Reaalne}}
Reaalne on raskesti tabatav, see on Kujuteldavale ja Sümboolsele reaalsusele, teadlikule taipamisele ja edasiantavale tähendusele kättesaamatu.
Alguses pidas Lacan Reaalse all silmas materiaalseid olevaid iseenesest, otsesele teadlikkusele kättesaamatut. 1950ndatel hakkas ta seda seostama [[psühhoos]]i ja [[Teisesus]]ega ning rääkima sellest kui absoluutsest täis-olekust, milles puuduvad puudumised. Need negatiivsused pärinevad eeskätt Sümboolsest.
VII seminaris (1959–1960) hakkas Lacan rääkima vastandite (ülejääkide ja puudumiste) kokkulangemisest Reaalses. Sellele vastab ema kuju: ema on alguses ühtaegu lämmatavalt kohal ja oma läbitungimatus teisesuses kontrollimatult puuduv või ligipääsmatu; teda on kas liiga palju või liiga vähe. Hiljem saab emast igavesti kättesaamatu ülim hüve, igasuguse iha fikseeritud kaduv punkt, "Asi".
1960ndatel saab Reaalsest nii reaalsust ja selle keelt väljastpoolt tülitav ja moonutav transtsendents kui ka seda seestpoolt häiriv ja õõnestav immanents. Lacan hakkab seda seostama libidinaalsete negatiivsustega ([[objekt väike a]], [[nauding]] ja sugude erinevus), keelelise ja mittekeelelise materiaalse tähendusetusega, juhuslike traumadega, talumatute kehaliste intensiivsustega, ängi ja surmaga.
[[Mitteteadvus]]ele lisab Lacan pärast 1950ndaid Reaalse mõõtmeid. Mitteteadvuse Sümboolsed mõõtmed hakkavad tiirlema tähistajate abil ettekujutamatu sümboliseerimatuse mustade aukude ümber.
===Peeglistaadium, mina ja subjekt===
{{vaata|Peeglistaadium}}
[[Peeglistaadium]]i teooria sai alguse 1930ndatel. See pidi seletama Freudi mina (Ego) kujunemist ja funktsioone. Mina ei ole subjekt, vaid objekt. Mina ei ole autonoomne tegutseja, oma saatuse vaba määraja. Erinevalt [[minapsühholoogia]]st peab Lacan mina läbinisti rikutuks ja üdini neurootiliseks, mitteteadvuse konstitutiivse ignoreerimise kirglikuks kaitseks.
Lacan hakkab lõpuks eristama mina ja subjekti. Mina on objektistatud koordinaatide inertne, fikseeritud kimp, libidinaalselt esemestatud entiteet, mis toetab illusoorset fiktsionaalse iseduse tunnet. Subjekt on mitteteadlik kineetiline negatiivsus, mida ei saa mina tasandi identifitseerivate konstruktidega haarata. Mitteteadvuse lausuv subjekt kõneleb mina kaudu, jääde minast taandumatult erinevaks.
Lacan postuleerib, et 6- kuni 18-kuused lapsed omandavad kiiresti võime oma [[peegelpilt]]i ära tunda. Neil puudub enamik vanemate inimeste füüsilisi ja vaimseid võimeid. Juba Freud juhtis tähelepanu sellele, kuidas [[abitus]] määrab inimese ühiskondliku kasvatuse domineerimisele materiaalse loomuse üle, sest pikka aega ollakse teistest inimestest täielikus elulises sõltuvuses. See sõltuvus tekitab Freudi järgi mitmesuguseid negatiivseid afekte. Peegelpilt kütkestab, sest see tõotab lapsele, ta võib oma abitusest võitu saada ning olla ühtne tervik nagu suuremad inimesed. Ent inimesed ajavad seda tõotatud harmooniat ja toimetulekut kogu elu asjatult taga. Sellest virtuaalse terviklikkuse kujust, mille laps juubeldava "ahaaga" ära tunneb, saab minapildi tuum, millele hakkavad peale kasvama uued pildid ja sõnad.
Samastumine minakujuga toob kaasa võõrandumise. Algul räägib Lacan sellest, kuidas laps saab peeglisse vaatamisest tuge. 1960ndatel hakkab ta rõhutama kaasinimeste tuge. Suuremad inimesed näitavad lapsele tema peegelpilti ja ütlevad: "See oled sina." Nüüd ei eelne peegli Kujuteldav register keele ja sotsiaalsuse Sümboolsele registrile. Ja minapildi tuum on nüüd läbi imbunud vanemate "teise jutust", mis kujundab saatust: "Kui ilus poiss!", "Sa kasvad suureks ja tugevaks nagu issi."
{{pooleli}}
==Tuntud mõisteid==
13. rida ⟶ 74. rida:
**[[Kujuteldav]] ehk [[imaginaarne]]
*[[Isa Nimi]]
*[[Peeglifaas]] ehk [[peeglistaadium]]
*[[Suur Teine]]
*[[Objekt väike a]]
| |||