Sisserännanute kohtlemine vastuvõtva riigi valitsuse, tööandjate ning elanike poolt on olnud pidevalt aruteluteemaks ning pälvinud hulgaliselt kriitikat, sest palju on esinenud väärkohtlemist ning sisserännanute õiguste rikkumist. Mõned riigid on saavutanud sellise kohtlemisega kurikuulsa maine{{lisa viide}}. ÜRO [[Rahvusvaheline konventsioon kõikide võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta]] on ratifitseeritud 2013. aasta seisuga 47 riigi poolt. Enamik selle konventsiooni vastu võtnud riigid on immigrantide koduriigid{{lisa viide}}. Sellega tagab riik oma kodanike kaitse välisriigis. Samas ei ole paljud tähtsad sihtriigid nii Lääne-Euroopas kui ka [[Põhja-Ameerika]]s konventsiooni vastu võtnud, samuti ei ole seda teinud [[Austraalia]] ning [[India]]. Tihti on dokumentides nagu [[Inimõiguste ülddeklaratsioon]] ja [[Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt]]is kirjaon pandudsätestatud, et igal inimesel on [[liikumisvabadus]]., Kahjukskuid kehtibriikidevaheline seeliikumisvabadus tihtipealeon vaidtegelikult kodaniku koduriigis ning väljaspool riigipiire enam samad seadused ei kehti.oluliselt piiratud{{lisa viide}}.
Seal, kus sisseränne on lubatud, on see tavaliselt valikuline. Perekonna taasühinemine moodustab ligikaudu kaks kolmandikku lubatud sisserändest Ameerika Ühendriikides igal aastal.<ref>Ramah McKay: [http://www.migrationinformation.org/usfocus/display.cfm?id=122 Family Reunification] Migration Policy Institute, 2003 (vaadatud 24.09.2013)</ref>
Eetilised valikud on küll kadunud, kuid eelistatakseEeelistatakse siiski kõrgelt haritud, oskustega ning jõukaid inimesi{{lisa viide}}. Seega ei saa suur hulk vähem arenenud riikide elanikke legaalselt sisse rännata. Seda ebavõrdsust on kritiseeritud kui vastuolu demokraatlike riikide pakutava võrdsete võimalustega kõigile. Asjaolu,Legaalse etsisserände uks on suletud kvalifitseerimata tööjõule, kuigi just neid on paljudes arenenud riikides vaja,piiramine rajab tee illegaalsele immigratsioonile{{lisa viide}}.
Immigratsioonipoliitika, mis annab valikuliselt liikumisvabaduse vaid kindlale sihtrühmale, võib luua vastuvõtvas riigis majanduskasvu. Samas toimub ajude väljavool vaestest vähemarenenud riikidest. Nii jõutakse olukorda, kus on tekitatud veel suurem ebavõrdsus kui see, mis juba algselt oli migratsiooni põhjustajaks. Üheks heaks näiteks kvalifitseeritud tööjõu immigratsiooni kohta on tervishoiutöötajate värbamine madalama arengutasemega riikidest kõrgema tasemega riikidesse.{{lisa viide}}
