|
'''Vaike Tiik''' ([[22. november]] [[1921]] – [[13. märts]] [[2016]]) oli eesti [[kunstiteadlane]] ja muuseumijuhtmuuseumidirektor.
==Elulugu==
Vaike Tiik sündis [[Järvamaa]]l Paistevälja külas Miku talus. 1941. aastal lõpetas ta Tallinnas inglise[[Inglise kolledžikolledž]]i, korraliku saksa keele omandas [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal Riia raudteevalitsuses töötades.
1950. aastal lõpetas Vaike Tiik [[Tartu ülikool]]i kunstiajaloolasena, aastatel 1951–1952 oli ta [[Tartu Kunstimuuseum]]i vanemteadur ja 1952–1976 direktor.
==Teaduslooming==
Kunstiteadlasena on Vaike Tiik käsitlenud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kunstielu sõlmprobleeme, koostanud näitusinäituseid ja katalooge, tema põhihuvi oli suunatud [[Ants Laikmaa]]le. Ta on kirjutanud monograafia „Ants"Ants Laikmaa“Laikmaa" (1975) ja koostanud Laikmaa pärandist mitmedmitmeid kommenteeritud kogumikudkogumikke, kusmis sisaldavad kunstniku autobiograafilisedautobiograafilisi artiklidartikleid „Mõteldes("Mõteldes tagasi“tagasi", (1991), reisikirjad „Teelt“reisikirju ("Teelt", 1996) ja sotsiaal-poliitilisedpoliitilisi sõnavõtudsõnavõtte „Kas("Kas tõesti mina?“", (2001).
==Administratiivne tegevus==
Suure panuse eesti kunstikultuuri onandis Vaike Tiik andnud [[Tartu KunstimuuseumiKunstimuuseum]]i direktorina. Tänu tema aktiivsele sekkumisele ei likvideeritud muuseumi 1952. aastal muuseumi. Tiik suutis luua ühtse ja hästi toimiva kollektiivi: ta võttis tööle tagasi 1950ndate1950. aastate algul vallandatud Tartu kunstimuuseumi esimese direktori [[Voldemar Erm]]i, lahkuma sunnitud peavarahoidja [[Tuui Koort|Tuui Koordi]] ning mitte kusagil tööd leidnud teaduri [[Tiina Nurk|Tiina Nurga]]. Tal oli oskust valida muuseumi ka võimekaid noori inimesi ja suunata neid just nende ande järgi.
Vaike Tiigi juhtimise ajal 1960ndatel korraldati muuseumis 1960. aastatel esimesed väliseesti kunsti väljapanekud ja tollaste edumeelseteandekate noorte kunstnike loomingu näitused. Teadustöö andis kvaliteedi muuseumi kõikidele tegemistele, eelkõige haridustöös: näituse korraldaja koostas ka kataloogi, pidas tutvustavaid loenguid, juhtis ekskursioone, kirjutas näitusest meediasajakirjanduses, aga ka teaduslikes väljaannetes. Tartu kunstimuuseumi töötajad olid Eesti kunstiajaloo esimese väljaande autorid. Direktorina teostas taVaike Tiik ennast kollektiivi kaudu: alles paar nädalat tagasita meenutas ta uhkusega [[Tiina Nurk|Tiina Nurga]] ja [[Eha Ratnik]]u väitekirja.
Vaike Tiigi ajal loodi muuseumi juurde kujutavaKujutava kunstiKunsti kaugõppekursusKaugõppekursus KKKK ([[1959]]), rahvaülikool ([[1960]]) ja [[Anton Starkopf]]iStarkopfi ateljeemuuseum]] ([[1972]]), hakkasid ilmuma muuseumi teaduskogumikud „Almanahhid“ (1964, 1967, 1972), alustati Tartu kunstnikest filmide tegemist Tartu kunstnikest.
Pärast pensionilejäämist tegutses taVaike Tiik aktiivselt [[Tartu kunstnikeKunstnike liidusLiit|Tartu Kunstnike Liidus]]. Vaike Tiigi üks viimaseid edukaid projekte oli [[Anton Starkopfi preemianimeline skulptuuri aastapreemia|Anton Starkopfi nimelise skulptuuri aastapreemia]] asutamine [[2002]]. aastal.
==Tunnustused==
*1957 – [[Eesti Kunstnike Liit|Eesti Kunstnike Liidu]] liige
*1971 – [[Eesti NSV teeneline kunstitegelane]]
*[[Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite ÜhinguÜhing]]u auliige
{{JÄRJESTA:Tiik, Vaike}}
| 