Harilik luuderohi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
artikkli täiendamine: üldine kirjeldus, sisukorra punktid(levila, botaaniline kirjeldus, droog, toimed ja kasutusalad, hoiatused) |
||
1. rida:
[[Pilt:Hedera helix clinging 2.jpg|pisi|Harilik luuderohi]]
'''Harilik luuderohi''' (''
On tuntud ka rahvakeelsete nimetuste all nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht <ref name="Urmas">Urmas Roht. "90 kodumaist puittaime", kirjastus: HUMA, 2011.</ref> .
==Levila==
▲Ta on Eestis arvatud [[II kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis|II kaitsekategooriasse]] (seisuga 2012).
Harilik luuderohi on levinud [[Euroopa|Euroopas]]( Kesk-ja Lõuna-Euroopas), [[Krimm|Krimmis]], [[Kaukaasia|Kaukaasias]], [[Põhja-Aafrika|Põhja-Aafrikas]], [[Aasia|Aasias]]. Eestis esineb [[Saaremaa]] ja [[Hiiumaa]] lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades <ref name="Urmas" /> .
==Botaaniline iseloomustus==
[[Vars|Varred]] roomavad või puutüvedel ronivad lisajuurte abil. [[Leht|Lehed]] on nahkjad, igihaljad, vahelduvad, [[sõrmroodne|sõrmroodsed]], 4-10 cm pikad, munajad või 3-5 hõlmalised lihtlehed, terveservalised, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised, noored lehekesed on karvased. [[Õis|Õiteta]] vartel lehed on 3-5 [[hõlmaline|hõlmalised]], õitega vartel rombjad või ovaalsed, lõhestumata.<ref> Eichwald, K., Kask, M. "Eesti taimede määraja", Tallinn: Valgus, 1966.</ref>. [[Võrse|Võrsed]] kannavad haardjuuri. Õied on kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates [[sarikas|sarikjates]] [[õisik|õisikutes]]. [[Vili|Viljad]] herneterasuurused kerajad marjataolised, 3-5 seemnelised mustad marjad. Õitseb sügisel septembris, oktoobris, vili valmib aprillis, mais. Eestis õitseb väga harva. <ref>E.Laas. "Dendroloogia", Valgus, 1986.</ref>
==Droog==
[[Droog|Droogina]] kasutatakse kuivatatud lehti. Lõhn on nõrk, taimele iseloomulik, veidi kopitanud. Maitse limajas,pisut ärritav ja mõrkjas <ref name="Ain" />.
==Keemiline koostis==
Harilik luuderohi isaldab 2,5-6 % triterpenoidsed [[saponiin|saponiine]], millest peamine on hederageniini [[glükosiid]] hederakosiid C (kuni 5 %). Lisaks, sisaldab hederageniini glükosiidi α-hederiin ning oleanoolhappe glükosiide hederakosiid B-d ja β-hederiini. Teistest ainetest on luuderohu lehtede koostises on [[flavnoid|flavnoidid]], [[alakoloid|alkoloidid]], [[polüatsetüleen]]id(falkarinoon, falkarinool), [[steroid|steroidid]], [[orgaanilised happed]], [[eeterlik õli]], [[polüsahhariid]]id. [[Seeme|Seemnetes]] aga on [[rasvõli]].<ref> Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia“,Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.</ref> .
==Toimed ja kasutusalad==
Hederakosiid C on röga lahtustav ja väljutav. Läkaköha, spastiillise bronhiidi ja hingamisteede kroonilise katarri korral mõjub see spasmolüütiliselt. Hederasaponiini C seostatakse viiruse-, seene-, bakteri-, soolenugilis- ja amööbivastase toimega. Polüatsetüüleenid falkarinoon ja falkarinool mõjuvad seemne vastaselt,peale selle neil on ka bakterivastane, valu vaigistav ning nõrgalt rahustav toime <ref name="Ain">Ain Raal. "Farmakognoosia", Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.</ref> .
Arsti järelvalve all kasutatakse lehti köhaärrituse ja röga ummistunud bronhide raviks, samuti kerge valu vaigistina. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana ja ekseemi arstimina <ref name="Urmas" /> .
Seda kasvatatakse ka dekoratiivtaimena aedades(ronitaimena müüridel ja majaseintel), kasvuhoonetes, eluruumides. Iluaedades on teda kasvatatud juba antiikajal. Luuderohi on [[Antiik-Kreeka]]s seotud religioossete tavadega, sest see on pühendatud veinijumal [[Dionysos]]ele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata sisseraiutud luuderohu kujutist.<ref> [http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html]</ref> .
==Hoiatused==
Värsked lehed ja nende mahl võivad põhjustada allergilist kontaktdermatiiti. Marjad on mürgised, nende söömine tekitab kõhuvalu ja oksendamist <ref name="Ain" />.
==Välislingid==
{{eElurikkus|18977}}
| |||