Areios: erinevus redaktsioonide vahel

'''Areios''' [ar'eios] ([[ladina keel|ladina]]päraselt '''Arius''' [ar'iius]; [[250]]/[[256]]–[[336]]) oli [[kristlus|kristlik]] [[presbüter]] [[Aleksandria]]st. Tema järgi on nime saanud [[arianism]] ehk ariaanlus, mis oli tollal levinuim kristluse vorm. ArianluseleAriaanlusele vastandus [[platonistlik kristlus]]. Umbes 318. aastal sattus Areios vaidlusesse oma piiskopiga, [[Aleksander Aleksandriast|Aleksandriga]], väites talle vastu, et Jumala Poeg ei olnud samast [[substants]]<nowiki/>ist elik ühise olemusega Jumal-isaga, vaid et kunagi oli olnud aeg, enne Kristuse sigitamist, kui teda ei eksisteerinud. Seepeale visati Areios koos teiste preestritega, kes tema õpetust järgisid, kirikust välja, aga debatt jätkus, kuna kumbagi osapoolt toetasid erinevaderi piiskopid üle terve idaIda-Rooma impeeriumi. Paljud piiskopid, eriti need, kes olid õpetust saanud [[Amtiookia Lucianus]]e juures, ühtisidvõtsid omaks Areiose seisukohtadegaseisukohad. Ajaks, mil [[constantinusConstantinus Suur]] võttis Ida-Rooma keisririigi üle 324. aastal, oli erimeelsus kasvanud suureks ja tuliseks vaidluseks ning levinud üle terve impeeriumi, kus erinevad konsiilid mõistsid hukka / võtsid omaks Ariuse arusaama Pojast. Et erimeelsusi lahendada, kutsus Constantinus kokku [[I Nikaia kirikukogu]] aastal 325, kus Ariuse õpetus mõisteti hukka, ning Arius saadeti pagendusse. Arius kutsuti siiski aga paari aasta jooksul tagasi, ning tundub, et oma ülejäänud elu veetis ta, üritades tagasi saada Aleksandria kogudusse, mida aga [[Athanasios]] ei lubanud. Lõpuks lubati AriusleAriusel Konstantinoopoli kogudusega ühineda, agakuid ta suri äkitselt eelneval ööl.

Vaidlused ei saanud sellega aga sugugi mitte läbi, ning neidneed ei lahendatudvaibunud ka järgmistel aastakümnetelgiaastakümnetel, vaid neid jätkati veel kaua aega pärast seda, ka Läänes. Neid, kes uskusid, et Poeg ei olnud Isaga ühest substantsist, nimetati Ariaanideks,ariaanideks (eriti Aleksandria piiskopi [[Athanasios]]e poolt) ning siit on tulnud ka selle õpetuse nimi, [[arianism]] ehk ariaanlus. See nimi ei ole aga päris korrektne, kuna Ariuse roll ei ole selles usuliikumises kunagi olnud eriti tähtis, tema oli vaid vaidluste alustaja. Poja ja Isa omavaheline suhe on olnud diskussiooniteemaks kiriku ajaloos alati. Teised "ariaanlased", nagu näiteks [[Nikomeedia]] piiskop [[Eusebius Nikomeediast|Eusebius]] ja [[Caesarea]] piiskop [[Eusebius Caesareast|Eusebius]] olid palju tähtsamad tegelased ariaanliku teoloogia väljakujundamises palju tähtsamad tegelased. Paljud hilisemad ariaanlased hakkasid ka sellisele nimetamisele ka vastu, üteldes, et nad ei tea mitte midagi Ariusest. Aga Ariuse ja tema piiskoppide põikpäine pealekäimine tõi aga selle probleemiküsimuse teoloogia keskmesse, ning seetõttu kannab see probleem ka tema nime.

Tulles tagasi Aleksandriasse, sai Arius sõbraks mehega, kelle nimi oli [[Meletius Lycopolisest]] ja ta ordineeriti diakoniks viimase juhtimise all. Arius ekskommunitseeriti PiiskopiPiiskop [[Peetrus Aleksandriast]] pooltekskommunitseeris Ariuse aastal 311 [[Meletius]]e vaadete toetamise pärast, aga Peetruse järglase, [[Achillas Aleksandriast|Achillase]] ajal lubati ta taas armulauale ning aastal 313 tehti tast Aleksandrias Baucalise piirkonna presbüter.

Ehkki vaenlased on Ariuse iseloomu on tigedalt rünnatud ja maha tehtud tema vaenlaste pooltteinud, tundub, et ta oli askeetilise iseloomuga isikaskeetlik, hea moraali ning kindlate põhimõtetega. [[Warren H. Carroll]] (parafraseerides [[Epiphanius Salamiest]], Ariuse opponenti) kirjeldab teda kui "pika ja kõhna, silmatorkava välimuse ja lihvitud kommetega meest. Naised armusid temasse ogaralt, olles võlutud tema imeilusatest kommetest, puudutatud tema askeetliku välimuseaskeetlikust pooltvälimusest. Meestele avaldas muljet tema intellektuaalseintellektuaalselt paremuseülimuslik aura.”<ref>Carroll, A History of Christendom, II, p. 10</ref>

Ajaloolane [[Socrates Konstantinoopolist]] teatab, et Arius sattus esimest korda vaidlusesse, kui [[Aleksander Aleksandriast|Aleksander]], kes sai pärast [[Achillas Aleksandriast|Achillast]] Aleksandria piiskopiks, pidas jutluse Poja sarnasusest Isaga. Arius nägi Aleksandri jutluses [[Sabellianismsabellianism]]i taaselustamist, mõistis selle hukka ning vaidles et "kui isa sigitas Poja, siis temal, kes oli sigitatud, oli eksistentsi algus: ja siit on selge, et oli aeg, mil Poega ei olnud. Siit järeldub, et ta sai oma substantsi mittemillestki."<ref>Socrates of Constantinoopolist, ''Kiriku Ajalugu'', raamat 1, peatükk 5.</ref>

Usutakse, et Ariuse doktriiniddoktriine olid mõjutatudmõjutas [[Lucianus Antiookiast|Lucianuse]] õpetuseõpetus. poolt, kesLucianus oli tunnustatud kristlik õpetaja ja usumärter. Kirjas Konstantinoopoli piiskopile [[Aleksander Konstantinoopolist|Aleksandrile]] kirjutas [[Aleksander Aleksandriast]], et Arius tuletas oma teoloogia Lucianuse omast. Selle kirja eesmärk oli kurta doktriinide üle, mida Arius toona esitas,oli agaesitanud. temaTema süüdistus hereesias Ariuse vastuhereesias oli siissiiski veel üsna nõrk ning teiste autoriteetide poolt mittetoetatud, ning Aleksandri keelekasutus oli pigem sõimav ja robustne kui hästiargumenteeritud.hästi argumenteeritud ning Kaetteheited ei olnud teistelt autoritelt toetust veel leidnud. Lucianust ei süüdistasüüdistanud Aleksander siinseal selles, et tatoo õpetaksoleks õpetanud samu doktriine, mida Arius, vaid lihtsalt selles, et too ontolle ''ad invidiam'' hereetilistehereetilistes kalduvustegakalduvustes.

Aleksandria patriarhi kritiseeriti temaAriuse õpetusele liiga aeglase reageerimise eest Ariuse õpetusele. Nagu tema eelkäija Dionüsiuski,Dionüsius oli ta ebakindel ning otsustusvõimetu. On aga siiski raske ette kujutada, kuidas teisiti oleks ta saanudsaanudki käituda. Küsimus, mille Arius esitas, jäioli jäänud lahendamata kaks generatsiooni varem, ning ei olnud lihtne koheka siis sellele küsimusele vastust leida. Pealegi, kui oleks kohe tulnud sellele vaidlusele vastust leida, oleks olnud suur tõenäosus, et Ariuse pooldajatele oleks õigus jäänud. Niisiis sallis Aleksander vaidluste jätkumist sinnamaani, kuni tundus, et need on läinud sedavõrd tuliseks, et hakkavad ohustama Kiriku rahu. Siis allesAlles siis kutsus ta kokku piiskoppide kogu ning küsis nende nõu. Niipea kui nadneed langetasid oma otsuse Ariuse vastu, tegutses Aleksander viivitamatult. Ta vallandas Ariuse tema ametikohalt ning heitis kirikust välja nii tema kui ka ta järgijad.

Seletamaks oma samme Ariuse vastu, kirjutas Aleksandria Aleksander kirja Konstantinoopoli Aleksandrile ning [[Eusebius Nikomeediast|Eusebiusele]] [[Nikomeediast]] (kus viibis sel hetkel ka keiser), andes ülevaate vigadest,tema midaarvates taAriuse arvas,tehtud et Arius oli teinudvigadest. Aleksandri järgi õpetas Arius:

Ariuse elu ja õpetuse rekonstrueerimine on problemaatiline ja raske, kuna väga vähe on säilinud Ariuse enese kirjutisi. Constantinus käskis kõik Ariuse tekstid ära põletada juba Ariuse enese eluajal, ning see vähene, mis tulest puutumata jäi, hävitati hiljem Ariuse oponentide poolt. SäilinudKatkeid teoseidsäilinud teostest võib leida vaid nende teiste kirikumeeste töödes, kes kirjutasid pärast Ariuse surma ning üritasid kinnitada tema ketserlikku maailmavaadet, jättes meile seega vähe ja ühetaolisi ning üsnagi ebausaldusväärseid andmeid Ariuse kirjutistestkirjutiste kohta.

Kolm allesolevat kirja, mida peetakse Ariuse omadeks, on: tema kiri Aleksandria Aleksandrile (Säilinud Athanasiuse teoses), tema kiri Eusebiusele Nikomeediast, ning tema ülestunnistus Konstantinusele. On alles veel ka palju kirju, mida omistatakse temale, ning mitmetel kordadel on teda tsiteeritudtsiteerinud tema opponentide pooltoponendid. Mõistagi on raske ütelda, kui täpselt nadviimased teda tsiteerivad, samuti on ka tsitaadid ise sageli liiga lühikesed ning kontekstist välja rebitud.

Tema ''Thalia'' (sõna-sõnalt "pidustus"), on populariseeritud teos, kus ta kombineerib proosat ja värsivormi, ning sellest on fragmente säilinud. Mõlemad viited on talletatud tema opponendioponendi Athanasiuse poolt. Esimene on teade Ariuse õpetusest teoses ''Kõned Ariaanide vastu''., 1.5-6. SellelSellele ümbersõnastuselümbersõnastusele on negatiivseid kommentaare vahele lükitud, nii et on raske pidada seda usaldusväärseks tsitaadiks.<ref name="williams-99">Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.99</ref>

Teine on veidi otsesem tsitaat teosesteose ''Arminumi ja Seleucia Konsiilidest'', 15.veidi Seeotsesem ontsitaat täiestivõi korrapäratutsitaatide värsskogu, ningmis seekujutab tundubendast olevatkorrapäratuid sõna-sõnalinevärsse tsitaatning või tsitaatidetundub kogumolevat sõnasõnaline.<ref name="williams-98">Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", pp.98-9</ref> KeegiNeed tsitaadid võis olla koostanud aga ka keegi teine kui Athanasius, võib-olla isegi keegi, kes oli Ariuse vastu positiivselt meelestatud, võis olla koostanud need tsitaadid.<ref name="hanson-10">Hanson, "The Search for the Christian Doctrine of God", pp.10-15, esp. p.12</ref> SeeSeda teineteist tsitaattsitaati tundubpeetakse üsnagi täpnetäpseks, sest see ei sisalda mitut võtmelauset,Ariusele midaomistatavat tavaliselt Ariuse oponendid temale omistavadvõtmelauset (nt "Oli aeg, kui Poega ei eksisteerinud"), ning seal on ka mõningaid positiivseid lausungeid poja kohta,.<ref name="stevenson-332">Stevenson, "A New Eusebius: Documents Illustrating the History of the Church to AD 337", pp.330-332.</ref> seeTsitaadid on korrapärase lauseehitusega ning sarnanebsarnanevad teiste lauselõikudega, mida on omistatud Ariusele. Aga ehkki need tsitaadid tunduvad üsnagi täpsed, on nende kontekst kadunud, nii et nende kohta suuremas mõttesüsteemis on võimatu rekonstrueerida.<ref name="williams-95">Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.95</ref>