Ajavahemikul 133–130133–30 eKr toimusid [[Rooma kodusõjad]], mis viis vabariigi languseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. [[Liitlassõda|Liitlassõja]] (90 —88 eKr) tulemusena anti [[Rooma kodanik]]u õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga [[kodanik]] saab osaleda [[rahvakoosolek]]u või [[senat]]i töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid [[proletaar]]id, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide [[Gracchus]]te poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.
{{vaata|Rooma vabariigi kriis}}
[[133 eKr|133. aastal eKr]] liideti [[Lusitania]] (tänapäeva [[Portugal]]).
