Galina Višnevskaja: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
03jansa (arutelu | kaastöö)
03jansa (arutelu | kaastöö)
65. rida:
Višnevskaja kontsertrepertuaari hulka kuulusid [[Modest Mussorgski]] „[[Surma laulud ja tantsud]]“. Selle tsükliga jõudis Višnevskaja oma lavalise ja vokaalse meisterlikkuse haripunkti. Ta oli elus palju surma näinud ja mitu korda ise surmasuus olnud. Surmast lauldes suutis ta kõiki kujundeid vaimusilmas ette kujutada ja lavalisse vormi valada. [[Dmitri Šostakovitš]] pühendas Višnevskajale „[[Surma laulude ja tantsude]]“ [[orkestratsioon]]i.<ref>[https://my.mail.ru/mail/viktorlaskin/video/927/2447.html] Moje Video@mail.ru</ref>
 
Lisaks pühendas [[Dmitri Šostakovitš]] Višnevskajale [[Šaša Tšornõi]] värssidele kirjutatud [[vokaaltsükkel|vokaaltsükli]] „Satiirid“ [[sopran]]ile ja [[klaver]]ile. Kuna oli oht, et seda ei lubata esitada nõukogude võimu suhtes kriitlise sõnumi tõttu, lisati pealkirjale sõna „Minevikupildid“, et ei tekiks seost kaasajaga. Ometi säilis viimse hetkeni hirm, et teos võetakse eeskavast maha. Pärast esiettekannet tõusis saalis mitte ainult kisa, vaid lausa möirgamine ja nõuti kordamist. Seda teost [[Nõukogude Liit|NSV Liidus]] ei avaldatud ja Višnevskaja oli kaua aega selle ainus esitaja. Alles pärast ilmumist välismaal trükiti see ära ka [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]].<ref>[http://www.bolshoi.ru/persons/people/2446/] Bolšoi Teatr</ref> Višnevskaja loomingulist eripära silmas pidades kirjutas [[Dmitri Šostakovitš]] veel [[vokaaltsükkel|vokaaltsükli]] [[Aleksander Blok]]i luuletustele ja [[14. sümfoonia]], mis on pühendatud [[Benjamin Britten]]ile.
 
[[1959]]. aastal sõitis Višnevskaja koos riikliku [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestriga]] esimest korda [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] võõrusetendustele, kus publik teda ovatsioonidega vastu võttis. Kriitikud panid ta ühte patta tolleaegsete parimate lauljatega ja ta sai pakkumisi järgmisteks esinemisteks.<ref>[http://www.nytimes.com/2012/12/12/arts/music/galina-vishnevskaya-electrifying-soprano-dies-at-86.html?pagewanted=all&_r=1] New York Times 11.12.2012</ref> Järgmise viieteist aasta jooksul välismaal käies ei näinud ta tegelikult midagi peale hotellide ja ooperiteatrite, alati eelseisvaks etenduseks keskendudes. Töögraafik oli tihe, kuna artisti välismaale saates pidi kutuuriministeerium võimalikult lühikese ajaga temast kõik välja pigistama, et tema pealt võimalikult palju raha teenida. Välismaal maksti muidugi hästi, kuid enamiku sellest võtsid võimud endale ja artistile jäi kätte rangelt kindlaks määratud palgamäärale vastav summa. Sellegipoolest olid välisreisid ainus võimalus materiaalseid hüvesid nautida.
 
Višnevskaja ja [[Mstislav Rostropovitš]] andsid ka koos kontserte, kuigi kahel nii suurel staaril ei olnud lihtne koos esineda. Tavaliselt jõudsid nad lavale üksteise peale vihastena, kuna proovidest ei olnud midagi välja tulnud, kuid liitusid esimestest taktidest peale ühiseks tervikuks ja hakkasid muusikalist kahekõne pidama. Kontserdipublik oli vaimustuses imepärasest duetist ja [[Mstislav Rostropovitš|Rostropovitš]]i hoolitsevast suhtumisest oma abikaasasse. Keegi ei aimanud millised lahingud neil kodus käisid ja et terve proovide aja nad ainult tülitsesid.<ref>[http://russia.tv/video/show/brand_id/10637/episode_id/98079/video_id/98079/] Rossia 1</ref>
74. rida:
 
[[1961]]. aastal sai Višnevskaja tuttavaks [[Benjamin Britten]]iga. Sellest sai alguse südamlik sõprus ja muusikaalane koostöö. [[Benjamin Britten|Britten]] kirjutas oma „[[Sõjareekviem]]i“ aaria spetsiaalselt Višnevskaja jaoks.<ref>[http://www.ft.com/cms/s/2/08a29326-8fc4-11e1-beaa-00144feab49a.html] Financial Times 05.05.2012</ref> Selle esmaesitus pidi toimuma [[1962]]. aasta mais [[Londoni Kuninglik Ooper|Londoni Kuninglikus Ooperis]]. Vahetult enne seda sai aga teatavaks, et Višnevskajal ei lubata seal esineda põhjusel, et nõukogude naisel ei sobi poliitilise helitöö ettekandmisel sakslaste ja inglastega kõrvuti seista.<ref>[http://www.independent.co.uk/news/obituaries/galina-vishnevskaya-soprano-whose-voice-entranced-britten-and-who-fled-the-soviet-union-8422888.html] Independent 18.12.2012</ref> [[1963]]. aasta jaanuaris laulis ta seda ikkagi [[London]]is [[Royal Albert Hall]]-i laval ja tegi samal ajal plaati. [[1965]]. aasta suvel veetis [[Benjamin Britten]] koos Galina ja Slavaga puhkuse [[Venemaa]]l ning [[Armeenia]]s. Nende muljete põhjal kirjutas ta [[vokaaltsükkel|vokaaltsükli]], mille pühendas Galinale ja Slavale.
 
[[1976]]. aastal anti [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] välja raamat Višnevskaja lemmikdirigendist [[Aleksander Melik-Pašajev]]ist, kellega ta oli aastaid meeldivat koostööd teinud. Seal meenutatakse „[[Aida]]“ etendust, kuid [[Aida]] osatäitjat ei mainita. Kõikide esietenduste puhul, kus Višnevskaja kaasa tegi, on nimetatud üksnes tema [[dublant]]ide nimed.<ref>[http://www.biograph.ru/index.php?id=1697:vishnevskaya&Itemid=29&option=com_content&view=article] Biograph.ru</ref> Samal aastal anti välja [[Suur Teater|Suure Teatri]] 200. aastapäeva juubelialbum, kust on Višnevskaja nimi ja fotod välja kraabitud. [[Suur Teater|Suure Teatri]] ajaloost püüti kustutada tema jälge minnes selleni, et tema fotod visati teatri arhiivist prügimäele, kust austajad need üles korjasid ja saatsid talle [[Pariis]]i.
 
[[Eksii]]lis elades esines Višnevskaja maailma suurimates teatrites, lavastas ooperietendusi. [[1982]]. aasta [[oktoober|oktoobri]]s toimus tema lavalt lahkumise etendus [[Pariis]]is [[Palais Garnier]]' ooperimajas. See oli ooper „[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]“, mida juhatas [[Mstislav Rostropovitš]].<ref>[http://ria.ru/weekend_music/20121211/788875853.html] RIA Novosti 11.12.2012</ref>
 
== Kirjandus ==
607

muudatust