Gregoriuse kalender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Kehtestamine Eestis: Täpsustused |
|||
153. rida:
Gregoriuse kalendrit saab laiendada selle ametlikule kasutuselevõtule eelnenud ajale. Nii tekib [[proleptiline Gregoriuse kalender]].
===Kehtestamine Eestis ja naabermaades===
Aastal [[1582]] võeti Gregoriuse kalender kasutusele katoliikliku [[Rzeczpospolita]] koosseisu kuuluval [[Poola-Liivimaa]]l, kuhu kuulus ka Lõuna-Eesti mandriosa. See tekitas suuri vastuolusid, sest protestantlikud liivimaalased, eriti linlased, pidasid uut kalendrit vaid ilmalikuks asjaks ja püüdsid oma kirikupühi endiselt Juliuse kalendri järgi pidada. See ei sobinud aga katoliiklikele poolakatest võimumeestele ja pühade pidamine vana kalendri järgi keelustati. Seda pidasid protestandid oma usuvabaduse räigeks rikkumiseks ja algas kalendritüli, mis oli ägedaim [[Riia]]s. Probleem lahenes alles [[1625]], kui [[Rootsi]] suurema osa Poola-Liivimaast, sealhulgas Eesti alale jääva osa, vallutas ja vana kalender uuesti ametlikult kasutusele võeti.
Uuesti võeti Gregoriuse kalender Eesti aladel kasutusele [[20. sajand]]il.
Eraomanduses eesti keelsed ajalehed hakkasid esitama ilmumise kuupäeva rööpselt Juliuse ja Gregoriuse (sulgudes) kalendri järgi: "Päewaleht" esimesest numbrist 16.12.1905 (29.12.1905); "Sakala" 30.04.1909 (13.05.1909); "Postimees" 20.01.1910 (2.02.1910).
Kalendriga tekkis Eestis probleeme eestkätt [[Petserimaa]]l, sest sealsed õigeusulised ja vanausulised keeldusid uut kalendrit aktsepteerimast ning pidasid oma kirikupühi vana kalendri järgi. See aga häiris tõsiselt nii koolide kui ka muude riigiasutuste tööd ja nõnda püüdis riik selle vastu suhteliselt karmide meetmetega võidelda: pühade pidamine kirikuis vana kalendri järgi keelati ning keelu rikkujatele määrati karme trahve. Ka koduseid pühade tähistamisi Juliuse kalendri järgi püüti minimeerida. See tekitas mõistagi palju paksu verd ning võõrandas eriti Petserimaa venelasi Eesti riigist. [[1930. aastad|1930. aastateks]] oli eesmärk sisuliselt saavutatud, ametlikku pühade tähistamisi vana kalendri järgi sisuliselt enam polnud, küll aga jätkus nende pidamine pereringis.▼
Lääne-Eesti saartel mindi uuele kalendrile üle [[1917]]. aasta sügisel seoses [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]]iga ([[Ruhnu]]l juba [[1915]]). Ülejäänud Eestis oli Juliuse kalendri järgi viimaseks kuupäevaks 31. jaanuar 1918, mille järel võeti Gregoriuse kalender kasutusele 14. veebruarist 1918. Vahele jääetud 13 päeva kustutati kalendrist, 1918. aasta kujunes seega 352 päeva pikkuseks. Kalendrireformi aluseks oli Lenini allkirjaga Vene Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu (Nõukogude Vene Valitsus) dekreet 26. jaanuarist 1918: "Dekreet Lääne-Euroopa kalendri kasutuselevõtuks Vene Vabariigis". Dekreedi 10 punkti annavad üksikasjalikud ning näitlikud juhendid kalendrivahetusega kaasnevate segaduste ärahoidmiseks, alates kuupäevade märkimisest kuni finantsarvestusteni (intresside, palkade ja pensionite arvestamine) seoses 1918. aastast eemaldatud 13 päevaga.
Gregoriuse kalendri tegelik kasutuselevõtt endise Vene tsaaririigi aladel toimus piirkonniti erinevatel aegadel (Ukrainas 16.02.1918 > 1.03.1918; Taga-Kaukaasias 17.04.1918 > 1.05.1918; Siberis 1.10.1918 > 14.10.1918). Kuigi Lätis ja Leedus kehtestati Gregoriuse kalender faktiliselt Saksa okupatsiooni saabudes, loetakse tehniliselt üleminekuks 1.02.1918 > 14.02.1918.
▲
== Aasta jaotamine ==
| |||