Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P viited kokku |
||
4. rida:
== Elulugu ==
=== Lapsepõlv ja noorus Luccas ===
Giacomo Puccini sündis ööl vastu 23. detsembrit [[Toskaana]]s [[Lucca]] linnakeses muusikute suguvõsas. Sünnitunnistusel on sünnikuupäevana kirjas 22. detsember, kuid Puccini ise pidas oma sünnipäevaks 23. detsembrit.<ref name="bajoni">Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, 1994, lk 335. ISBN 0-393-32052-9</ref> Giacomo sai oma rohked eesnimed muusikutest esiisade mälestuseks. Giacomo isa, Lucca kiriku organist ja koorijuht ning kohaliku kooli õpetaja Michele Puccini suri, kui Giacomo oli kuueaastane. Enne Giacomot oli perekonnas viis tütart, pärast teda sündis vanematel veel kaks tütart. Giacomo noorem vend Michele sündis kolm kuud pärast isa surma.<ref
14-aastaselt mängis Puccini mitmetes linna kirikutes orelit, šokeerides kogudusi vahel sellega, et põimis oma improvisatsioonidesse rahvalaule ning populaarseid ooperimeloodiaid, näiteks Verdi "[[Rigoletto]]st". Et teenida endale ja nooremale vennale Michelele tubaka ostmiseks lisaraha, kõrvaldas ta aeg-ajalt orelitest mõned viled ja müüs need maha. Varguse varjamiseks tuli tal siis mängida sellises helistikus, kus puuduvaid vilesid vaja polnud.<ref
Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "[[Aida]]". Etendus toimus 11. märtsil 1876 [[Pisa]]s, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma ("l'aprirsi di una finestra sul mondo della musica").<ref>http://www.luccavirtuale.it/musei/museo-puccini/casanatale-puccini.htm.</ref> <ref>Carner, Mosco. "Puccini: a Critical Biography", Gerald Duckworth, 1958</ref> Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna [[Milano konservatoorium]]i kompositsiooni õppima.
17. rida:
Puccinil polnud raha uue libreto tellimiseks ega mingeid väljavaateid. Ema oli järjekindel nagu alati, utsitas poega igale uksele koputama ja kirjutas mitmele mõjukale isikule, paludes neilt soovituskirju ja abi.{{lisa viide}} Kuigi Puccini ise oli oma võimaluste suhtes pessimistlik, saabus esimene väike võit, kui Puccini endine õpetaja Ponchielli tutvustas ja soovitas teda Giulio Ricordile, Itaalia suurimale muusikakirjastajale, kirjastuse Casa Ricordi omanikule.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 39</ref>
Puccini õnneks ei olnud ka ooperi libretist Fontana nõus alla andma. Fontanal oli sidemeid aristokraatidest muusikasõprade salongides ning ta oskas metseenidelt raha küsida.
Ooper võeti nii publiku kui kriitikute poolt vaimustusega vastu. Giulio Ricordi tellis Puccinilt "Le Villi" laiendatud versiooni ja uue ooperi "Edgar". Leping Ricordi kirjastusega andis 26-aastasele heliloojale väikese regulaarse sissetuleku.{{lisa viide}} Puccini ise kibeles tagasi Luccasse ema haigevoodi äärde. Albina Puccini suri 1884. aasta 17. juulil 54-aastaselt maovähki. <ref>Fisher, Burton, d. Puccinis Turandot. Opera Classics Library. Opera Journeys Publishing, (2002), 2005, pp16-17</ref> <ref>Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 41</ref> See tõukas Giacomo pikaks ajaks masendusse, tema kirjast õele Rameldele võib lugeda: "Ükskõik milliseid triumfe kunst mulle toob, ilma kalli emata ei tee see mind õnnelikuks"<ref>Budden, Julian. Puccini: His Life And Works, Oxford University Press, 2002, p46</ref>
63. rida:
Uue ooperi ainese otsingul langes valik [[Carlo Gozzi]] muinasjutule "Turandot". Töö ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli organismi kurnanud. Nägemine nõrgenes, nii et jahil käies ei saanud Puccini enam korralikult sihtida. Et ta võiks endiselt oma saagi üle uhke olla, laskis keegi teine temaga samal hetkel.
Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud [[Firenze]] spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstateeris professor ebaharilikku turset [[epiglottis]]e ehk [[kõripealis]]e all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on [[vähk (haigus)|vähiga]], mida ei ole võimalik eemaldada.<ref> Seligman, Vincent. "Puccini among Friends". New York: MACMILLAN, 1938, lk 357</ref> Puccinile endale ja Elvirale tegelikku olukorda ei avaldatud, kuid Puccini enesetunne oli nii halb, et ta uuris kõiki võimalusi, kuidas oma seisundit parandada. Itaalia arstide soovitusel otsustas ta sõita [[Brüssel]]isse doktor Ledoux kliinikusse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti uudse ja eksperimentaalse ravimeetodi, [[kiiritusravi]]ga. Puccini võttis pooliku partituuri kaasa ning alustas 4. novembril reisi. Esmalt sõideti autoga Pisasse raudteejaama,<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 298"</ref> sealt edasi rongiga Milanosse ja Brüsselisse. Pucciniga koos reisisid Brüsselisse Antonio ja Casa Ricordi esindaja Clausetti, haigestunud Elvira jäi Milanosse.
Helilooja maeti Milanosse dirigent Arturo Toscanini suguvõsa matusepaika, kuid see oli algusest peale mõeldud ajutise lahendusena. 1925. aastal korraldas poeg Antonio isa säilmete ümberviimise [[Torre del Lago]] villasse ehitatud kabelisse.
|