TemaKarassev-Orgusaare ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud välja ühtki poliitiliselt vale nooti: üheks tööks oli “Eelkäija” (1967) [[Viktor Kingissepp|Viktor Kingissepast]], teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli [[juunipööre|juunipöördest]], kolmas – “Väejuht” (1968) punasest ''komandarm''ist [[August Kork|August Korgist]]! Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “[[Jossif Stalin|Stalin]] ja tema ohver”. Ja esimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat tabanud invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades tribüünil seisvat Stalinit ja paraadijuhtparaadijuhti [[August Kork]]i – [[Stalin]]i üht terroriohvrit.
Oma ainsale mängufilmile "Lindpriid" kirjutas lavastaja 1970. aastal ise stsenaariumi. Aluseks oli Eessaare Aadu ''alias'' [[Jaan Anvelt]]i üks oletatavasti 1923. aastal lõpetamata jäänud teos, mida Vladimir Georg Karassev-Orgusaar loeb [[eksistentsialism]]i harukordseks väljenduseks eesti kirjanduses. Põranda all konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas 4-osalises telefilmis proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Kuid film pandi n-ö riiulile ja oli aastani 1989 avalikuks esitamiseks keelatud.
