Kärdla kraater: erinevus redaktsioonide vahel

1991. aastal valmis [[Peterburi]] [[Eelkambrium]]i Instituudi geoloogide koostööl uurimus Hiiumaa kristalse aluskorra kivimite [[fluidid|fluidsetest]] [[suletis]]test. Töö kajastas kokkupõrke käigus esmaste aluskorrakivimite fluidide [[Sublimeerumine|lendumist]] kokkupõrke käigus ja nende asendumist [[sekundaarsed fluidid|sekundaarsete fluididega]]. Aastatel [[1988]]–[[1993]] süveneti plahvatusega seotud setete ja [[sulfiidid|sulfiid]]se materjali maagistumise protsesside uurimisele. Aastal [[1994]] avaldas Kalle-Mart Suuroja ülevaate, mis hõlmab impaktiga seotud setete klassifitseerimist. Sellega eraldati kaks kihistut: Kärdla ja Paluküla, millest esimene on otseselt plahvatusega seotud kivimite kompleks ja teine koosneb hilisematest [[terrigeensed setted|terrigeensetest setenditest]] ja [[karbonaatkivim|karbonaatsetest kivimitest]]. Aastatel 1993–[[1995]] [[modelleerimine|modelleeris]] geoloog [[Jüri Plado]] gravi- ja magnetomeetrilise kaardi alusel kraatri morfoloogiat, jõudes järeldusele, et kokkupõrkest purustatud kivimite tsoon ulatub ligi 1 km sügavusele kraatri põhjast.<ref name="kalle96">Kalle Suuroja. Kärdla impaktkraatri teke ja areng. 1996. Tartu Ülikool Geoloogia Instituut. (lk. 5-52)</ref>

 

 

# [[vesi]] – 100 meetrit;

# [[lubjakivi]]d – 20 meetrit;