Teatrikriitika: erinevus redaktsioonide vahel

Teatrikriitikal on kolm põhisuunda: tegijaile, publikule ja ühiskonnale.<ref (name=":0">Keil, Andres 2001). Millestki, mida pole. Vandenõuteooria. – Sirp, 8.06.</ref>

On vaja selget, äratuntavat ja sõnastatavat teatrikriitikat ilmutava toimetuse positsiooni. Sellele positsioonile peaks vastama autorile suunatud ootused ja orienteeritus. (<ref>Andreas W 2010). Sama jõgi? – Sirp, 28.05.</ref>

Teatrikriitika pole teoreetilisel tasandil midagi muud kui mingite reeglite kogum, kuidas millegi (st teatri) kohta midagi arvata võib.<ref>Luuk, Erkki 2001. Teatrikriitikast. Ilma haamri ja milletagi. – Sirp, 1.06.</ref>

Tegelikult on see üsna individuaalne, millistest aspektidest kriitik soovib kirjutada. Tähelepanu tuleb keskenduda neile osadele, mida peetakse kõige olulisemaks. Tähtis ei ole anda lai ja põhjalik ülevaade lavastuse elementidest, (iga näitleja esitus, iga kostüümimuutus, iga stseen jne), selle asemel arenda välja mõned läbimõeldud detailidega võtmeideed.2<ref>[https://writing.wisc.edu/Handbook/PlayReview.html]</ref>

Järgnevad aspektid/küsimused, millele võiks tähelepanu pöörata.<ref>[http://www.iup.edu/honors/for-students/freshman-core/learning-aids/theater-critique/]</ref> 3<ref>Pavis, 4Patrice 2011. Analüüsivahendid. – Valitud artikleid teatriuurimisest. Koost. Luule Epner. TÜ Kirjastus. </ref>

ütleb ausalt välja, mida ta tunneb, mitte seda, mida ta võiks tunda. <ref>[http://www.theguardian.com/stage/theatreblog/2012/oct/04/theatre-criticism-cat-hot-tin-roof]</ref>

vaatab arvustatavat lavastust mitu korda. <ref>[http://www.ehow.com/how_2188321_write-good-theatre-review.html]</ref>

julgeb omada seisukohta. <ref>[https://writing.wisc.edu/Handbook/PlayReview.html]</ref>

ei ole õel. <ref>[http://www.theatrefolk.com/blog/write-play-review/]</ref>

toob välja nii lavastuse tugevad kui ka nõrgad küljed. <ref>[https://writing.wisc.edu/Handbook/PlayReview.html]</ref>

on teadlik sellest, kui pikk peab arvustus olema. <ref>[http://www.theguardian.com/stage/theatreblog/2012/oct/04/theatre-criticism-cat-hot-tin-roof]</ref>

käib võimalikult tihti teatris. [http://www.theguardian.com/stage/theatreblog/2012/oct/04/theatre-criticism-cat-hot-tin-roof]

loeb võimalikult palju teiste kriitikute töid. <ref>[http://www.theatrefolk.com/blog/write-play-review/]</ref>

tunneb arvustatava lavastuse tausta (lavastaja, näitlejad, teatriteksti autor jne). <ref>[http://www.theatrefolk.com/blog/write-play-review/]</ref>

'''Teatrielu''' – Kord aastas Eesti Teatriliidu ja Eesti Teatri Agentuuri ühiselt väljaantav ülevaatekogumik, mis käsitleb eelnenud aasta Eesti teatrielu. Igal kogumikul on toimetajad, kes kujundavad väljaande teemaderingi. Kirjutatakse lasteteatrist, muusikateatrist, tantsuteatrist, uuematest suundumustest ja olulisematest isikutest. Üldiselt ei ilmu enam üksiklavastuste arvustusi, vaid lavastustest räägitakse üldistavalt omavahelises võrdluses.

'''Teater. Muusika. Kino''' – Kuukiri, mille pea- ja teatritoimetaja on Madis Kolk. TMK avaldamistsükkel on pikk, mistõttu ilmuvad arvustused teatud ajalise nihkega. TMK formaat võimaldab avaldada kõige pikemaid ja sisukamaid teatriteemalisi artikleid. Ilmub arvustusi, esseesid, intervjuusid, festivalide ülevaateid.

'''Müürileht''' – Müürilehe huviorbiidis on teatrielu uuemad ja värskeimad suundumused. Pikaaegne teatrikülgede toimetaja Keiu Virro. Aastate jooksul pöörati tähelepanu teatri äärealadel toimuva tutvustamisele (nt burlesk) ja pöörati tähelepanu ka teatripersonali erinevatele ametipositsioonidele (dramaturg, valgustaja, helikujundaja, lavatööline, publikuteenindaja). Alates 2014. aastast toimetab teatri- ja kunstirubriiki Piret Karro, kelle juhtimise all on tähelepanu pöördunud pigem kunstivaldkonnale.

'''Sirp''' – Eesti suurim kultuurileht, mis ilmub igal reedel. Teatritoimetajaks on Tambet Kaugema. Sirp võimaldab kirjutada pikemalt kui päevalehtedes, mistõttu on sealsed arvustused ka põhjalikumad ja esseelikumad kui päevalehtedes. Ilmub ka festivaliülevaateid, intervjuusid ja kommentaare. Sirp on ka peamine väljaanne, kus kirjutatakse teatripoliitilistel ja metakriitilistel teemadel.

'''Postimees''' – Eesti suurim päevaleht avaldab regulaarselt teatrikriitikat märkimisväärsematest lavastustest. Kultuuritoimetuse juht Heili Sibrits on ise üks enim teatrist kirjutaja, kuid samuti tellib ta arvustusi teistelt teatrikriitikutelt. 2015. aastal alustati „välkarvustuse“ formaati, mis on selfie-sticki abil tehtud video etendusejärgsetest vahetutest muljetest. Piirkonnaväljaanded Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Virumaa Teataja ja Sakala kajastavad pea kõike nende piirkonna teatrielus toimuvat.

'''Eesti Päevaleht''' – Kultuuritoimetaja Mari Peegel.

'''Eesti EkspressEkspressi Areen''' – Nädalaleht, mille kultuuritoimetaja on Kadri Karro.

'''Maaleht''' – Nädalaleht, mille peamiseks teatrikriitikuks on Margus Mikomägi.

'''Kultuur ERR''' – Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal loodi aastal 2013 ning sellest ajast ilmub seal ka teatrikriitikat. Üksnes online-meediana ei ole neil otseselt arvustustele mahupiiranguid, kuid sageli jäävad need siiski päevalehekriitika tähemärkide piiresse. Peamisteks kirjutajateks on Kadi Herkül (Tallinna teatrielu) ja Mihkel Truman (Tartu teatrielu)

'''Teatriblogid''' – Teatriblogide buumiaeg jäi nullindatesse ja aktiivsete blogijate jõud on umbes aastaks 2012 raugenud. Teatriblogisid on lähemalt vaadelnud Andreas W<ref>Andreas W 2010. Inimese hääl. – Sirp, 18.06.</ref>, Meelis Oidsalu<ref>Oidsalu, Meelis 2010. Kutse danzule. – Sirp, 22.07.</ref> ja Tambet Kaugema<ref>Kaugema, Tambet 2012. Sibulad ja kaleidoskoop. – Teater. Muusika. Kino, nr 4. </ref>. Blogitekstidele on omane muljeline väljenduslaad ja oma teatrikogemuse vahendamine, sageli soovituse vormis. Tuntumad teatriblogid on Danzumees. Legendaarne oli ka Tädi blogi, mis rõhus konstruktiivsuse asemel pigem teravusele. Lasteteatriblogi, [https://tylblog.wordpress.com/ TÜLi blogi].

'''Kuldsed kriitikud teatripraktikule1teatripraktikule'''<ref>Keil, Andres 2001. Millestki, mida pole. Vandenõuteooria. – Sirp, 8.06.</ref>. Nemad on kriitikud, kes ei lahmi kunagi ning suhtuvad teatrisse armastuse ja lugupidamisega. Nad tunnevad Eesti näitlejate ja lavastajate arengulugu ning eelkõige on nende tugevuseks rollianalüüsid, kuid ka lavastuste süva-analüüsid. Nende kriitika on põhjendatud, pedagoogiline ning üldiselt võtavad nad sõna ainult siis, kui neil midagi öelda on. Sellesse kategooriasse kuuluvad ennekõike vanemad teatriteadlased nagu Reet Neimar, Ivika Sillar ja Lea Tormis, kuid ka praegu pidevalt kirjutav Pille-Riin Purje.

'''Päevalehtede kriitikud'''. Päevalehtedesse kirjutajad põimivad oma arvustustes tavaliselt etenduse kirjeldust ja analüüsi, vahendades seda potentsiaalsele publikule. Eesmärgiks anda lugejale piiratud mahule vaatamata piisavalt infot, et nad saaksid otsustada, kas lavastust tasub vaadata. 2 Nende arvustused on konkreetsed ja otseütlevad. Selliseks kriitkuks on Postimehe põhiarvustaja Heili Sibrits, kes vahendab arvustustes ka isiklikke tundeid.2<ref>Karulin, Ott 2014. Kuraditosin kriitikuportreed. – Teatrielu 2013. Eesti Teatriliit. </ref> Ka Kadi Herkül, kes kirjutab peamiselt ERRi kultuuriportaali, on seda tüüpi, ehkki temale iseloomulikuks jooneks on just kriitilisus ning alati lavastuse probleemkohtade väljatoomine.

'''Noored intelligentsed ja vihased mehed'''. Seda tüüpi kriitikuid on keeruline üheselt iseloomustada, sest nad ei ole oma teatrinägemiselt ühes pundis. Nende kirjutised lähenevad lavastustele läbi ühiskonna ja teatri mudeldamise. Nad on tugeva mõtlemistaustaga kodanikud, kes ei häbene meie konnatiiklusele tähelepanu juhtida.1<ref name=":0" /> Sellist tüüpi kriitikud on Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Andrus Laansalu.

Uuskonservatiivsus.'''Uuskonservatiivsed Seekriitikud''' onkirjutavad eelkõige lavastajakesknelavastajakeskset kontseptuaalnekontseptuaalset kriitikakriitikat, mis mängib konkreetse lavastuse erinevate mõistmistasandite ja –võimalustega, neid lahti kirjutades ja edasi arendades. Selline kriitika on kirjeldav ja kontseptuaalne üheaegselt ja asetab lavastuse konkreetsesse taustsüsteemi. Sellise nägemisviisi esindajaks on näiteks Madis Kolk.1<ref name=":0" />

Kirjutades pea silmas, et kriitiku eesmärk ei ole juhendada näitlejaid või lavastajat, vaid esitada üks vaatamiskogemus, millest etendajad ja tegijad võiksid näha, kuidas mõjub tehtu vaatajale. Liikudes teatriringkonnas, püüa kriitikuna säilitada positsioon, kus „sisened teatrisse eesuksest“, ning saalis istudes peegeldad vaatajate arvamust.<ref>[http://aaree.blogspot.com.ee/2012/09/tehnilisi-juhiseid-teadlikule.html]</ref>

Tähtsaim on meeles pidada, et oled teatrisse tulnud vabatahtlikult, naudi seda võimalust!<ref>[http://kihelus.wordpress.com/2012/09/14/tehnilisi-juhiseid-teatrivaatajale-vol-2]</ref>