1848. aasta revolutsioonid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) |
PResümee puudub |
||
28. rida:
=== Linnatöölised ===
Prantsuse maapiirkondade elanikkond [[Iive|kasvas kiiresti]], sundides paljud talupojad otsima elu linnades. Paljud [[kodanlus|kodanlased]] kartsid ja distantseerusid [[tööliskehvik]]utest. Paljud oskusteta töölised rügasid 12 kuni 15 tundi päevas, kui neil oli tööd, elades viletsuses, haigustest vaevatud agulites. Traditsioonilised käsitöölised tundsid industrialiseerimise survet, kaotades oma [[tsunft]]id
Olukord Saksa riikides oli sarnane. [[Preisimaa]] osad alustasid industrialiseerimist. 1840. aastatel tõi mehhaniseeritud tootmine tekstiilitööstuses odavad rõivad, mis lõi alla saksa rätsepate käsitöötooted. Reformid leevendasid maa[[feodalism]]i kõige ebapopulaarsemaid omadusi, kuid tööstustöölisi need ei rahuldanud ja nad nõudsid suuremaid muutusi.
113. rida:
Ukraina rahvusliku liikumise keskus oli [[Galiitsia]]s (täna jaguneb see Ukraina ja Poola vahel). 19. aprillil 1848 väljastas rühm esindajaid kreeka-katoliku vaimulikkonna juhtimisel avalduse Austria keisrile. See väljendas soove, et nendes Galiitsia piirkondades, kus russiini (ukraina) rahvastik moodustab enamuse, tuleks [[ukraina keel]]t õpetada koolis ja kasutada ametlike teadete edastamisel talurahvale; kohalikud ametnikud pidid eeldatavasti sellest aru saama ja russiini vaimulikkond tuli õiguslikult võrdsustada kõigi teiste konfessioonide vaimulikkonnaga.
2. mail 1848 loodi Kõrgeim russiini (ukraina) nõukogu. Nõukogu (
=== Rootsi ===
161. rida:
[[Suurbritannia]], Madalmaad, Portugal, Hispaania, [[Venemaa Keisririik]] (sealhulgas [[Kongressi-Poola|Poola]] ja [[Soome Suurvürstiriik|Soome]]) ja [[Osmanite riik]] olid ainsad suured Euroopa riigid, kus sel ajal ei toimunud rahvarevolutsioone. [[Rootsi]] ja [[Norra]] olid vähemõjutatud. [[Serbia vürstkond|Serbia]], kuigi ametlikult rahutustest mõjutamata, kuna oli Osmanite riigi osa, toetas aktiivselt [[1848. aasta revolutsioonid Austria keisririigis|Serbia revolutsiooni Habsburgide monarhias]].
Venemaa suhtelist stabiilsust on omistatud
[[Šveits]] ja [[Portugal]] jäid aastal 1848 samuti puutumata, kuigi mõlemas toimusid eelnenud aastatel kodusõjad ([[Sonderbundi sõda]] Šveitsis ja [[Miguelistide sõjad]] Portugalis). [[Šveitsi põhiseadus]]e vastuvõtmine aastal 1848 oli mingit liiki revolutsioon, mis pani aluse Šveitsi ühiskonnale, nagu see on praegu.
173. rida:
[[Suurbritannia]]s rahustati keskklassid maha üldise valimisõigusega (''[[Reform Act 1832]]''); järgnenud [[Tšartism|tšartistliku liikumise]] agitatsioonid, vägivald ja petitsioonid jõudsid 1848. aastal lõppjärku [[Tšartism|nende rahumeelse petitsiooniga parlamendile]]. Protektsionistlike põllumajandustariifide – niinimetatud "[[Viljaseadused|Viljaseaduste]]" – tühistamine aastal 1846 maandas mõningast proletariaadi indu.
Ühendriikides suurendas revolutsioonide ja nende läbikukkumise peamine mõju järgnevalt [[Forty-Eighters|sisserännet]], eriti Saksamaalt. See omakorda toitis [[Ameerika Ühendriikide kodusõda|kodusõjale]] eelnenud aastatel [[Nativism (poliitika)|nativistlikku]] "[[Know Nothing]]" liikumist. "Know Nothing" liikumine oli vastu katoliiklikule sisserändele, eriti Saksa ja Iiri katoliiklaste sisserändele ja pidas 1848. aasta revolutsioonide läbikukkumises vastutavaks [[paavst]] [[Pius IX]]. Paavst Pius IX jätkas ka orjanduse
[[1848. aasta Kanadas]] nägi [[vastutav valitsus|vastutava valitsuse]] loomist [[Nova Scotia]]s ja [[Kanadad]]es, esimesed sellised valitsused [[Briti impeerium]]is väljaspool Suurbritanniat ennast. [[John Ralston Saul]] on väitnud, et see areng on seotud revolutsioonidega Euroopas, kuid kirjeldas Kanada lähenemist revolutsioonilisele 1848. aastale kui "oma tee leidmist...väljaspool impeeriumi kontrollsüsteemi ja uude demokraatlikku mudelisse", stabiilsesse demokraatlikku süsteemi, mis on kestnud tänapäevani. [[Toorid]]e ja [[Oranje ordu Kanadas]] vastuseis vastutavale valitsusele tuli esile ''[[Rebellion Losses Bill]]'' vallapäästetud rahutustes aastal 1849. Neil õnnestus [[Parlamendihoone põletamine Montrealis|põletada parlamendihoone Montrealis]], kuid erinevalt nende kontrrevolutsioonilistest mõttekaaslastest Euroopas olid nad lõpuks edutud.
| |||