Redaktsioon: 28. september 2015, kell 21:38 redigeeri Pystolka (arutelu \| kaastöö) 114 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 29. september 2015, kell 07:05 redigeeri eemalda Palisandria (arutelu \| kaastöö) 116 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: {{keeletoimeta}}{{NPOV}} '''Pragmapoeetika''' on [[~~kujundlik keelekasutus\|kujundliku~~kunstilise keelekasutuse]] [[teooria]]. Pragmalingvistika andis 1970.-80.a-tel tõuke kunstilise (~~kujundliku,~~ poeetilise) keele pragmaatika teooriate tekkele (van Dijk 1976, Pratt 1977, Pilkington 2000, Ohmann 1971). Arne Merilai "Pragmapoeetika" (2003) refereerib varasemaid - Jakobsoni, Bühleri, Frege, Grice'i jt. keelefilosoofide - teooriad, kuid ei viita 1970.-2000.a-tel poeetilise keele pragmaatikat ning kahe konteksti teooriat arendanud eelkäijate (Pikingtoni, Ohmanni, Zholkovsky, Mey, Pratti, Banfieldi) töödele. ~~Jakobsoni töödest levis "kahe konteksti" mõiste metafooriteooriasse (Jakobsoni ja Ricoueuri "lõhestunud osutus"). {{Jakobson 1981: 42}}~~ Merilai määratluse järgi on pragmapoeetika "keeletegevuse [[analüütiline filosoofia]], mis tõlgendab nii tavalise kui ka [[poeetiline keelekasutus\|poeetilise keelekasutuse]] olemust."<ref name="TMK">Arne Merilai [http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/05/mai_t03.pdf "Mis on pragmapoeetika"] Teater. Muusika. Kino, mai 2004, lk 33-38 (vaadatud 14. jaanuaril 2013)</ref> Ta on nimetanud pragmapoeetikat "kirjandusteaduse alusdistsipliiniks, mis on minu õpetuse tuum, mille ümber kõik muu kallerdub ja selekteerub. Sellisena eristub pragmapoeetika traditsioonilisest analüütilisest keelefilosoofiast ja [[kõnetegu]]de (kõneaktide) teooriast, mis on poeetilise keelekasutuse pigem kõrvale jätnud. ~~Seega~~Tegelikult on ~~Merilai~~kunstilise ~~käsitluses~~(poeetilise) ~~märgatav~~keelekasutuse ~~totaliseeriv~~teooria ~~impulss:~~välja ~~Lääne~~kujunenud ~~kirjandus~~1970-80.a-tel Lääne-Euroopa ja ~~keeleteaduses~~USA ~~välja~~teadlaste ~~kujunenud~~töödes. ~~poeetilise~~ ~~keele~~ ~~pragmateooriat käsitletakse vaid ühe võimaliku tõlgendusraamistikuna.~~ ▼ ▲Merilai määratluse järgi on pragmapoeetika "keeletegevuse [[analüütiline filosoofia]], mis tõlgendab nii tavalise kui ka [[poeetiline keelekasutus\|poeetilise keelekasutuse]] olemust."<ref name="TMK">Arne Merilai [http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/05/mai_t03.pdf "Mis on pragmapoeetika"] Teater. Muusika. Kino, mai 2004, lk 33-38 (vaadatud 14. jaanuaril 2013)</ref> Ta on nimetanud pragmapoeetikat "kirjandusteaduse alusdistsipliiniks, mis on minu õpetuse tuum, mille ümber kõik muu kallerdub ja selekteerub. Sellisena eristub pragmapoeetika traditsioonilisest analüütilisest keelefilosoofiast ja [[kõnetegu]]de (kõneaktide) teooriast, mis on poeetilise keelekasutuse pigem kõrvale jätnud. Seega on Merilai käsitluses märgatav totaliseeriv impulss: Lääne kirjandus- ja keeleteaduses välja kujunenud poeetilise keele pragmateooriat käsitletakse vaid ühe võimaliku tõlgendusraamistikuna. Monograafias "Pragmapoeetika" Merilai tutvustab ja arendab poeetikateooria suunas "[[deiksis]]e ehk keelelise orienteerumise, [[kõnetegu]]de, kaudse ja [[kujundliku väljendus]]e ning [[fiktsioon]]i teooriat", kasutades läbiva näitena [[Artur Alliksaar]]e keeleluulet. Poeetilise keelekasutuse üks eripärasid seisneb Merilai järgi selles, et kunstilausungitel on üks väljendus, kuid kaks tähenduskihti (varem on sellele osutanud Jakobson, Ricoeur ja mitmed teised teoreetikud){{Jakobson 1981: 42}}. Sellisel lausungil on kaks konteksti: kitsas - abstraktselt keelelises - kontekstis täidab väljendus osutavat funktsiooni, laias - konkreetse suhtlusruumi - kontekstis aga eneseleosutavat ehk poeetilist funktsiooni.<ref name="TMK" />

Pragmapoeetika: erinevus redaktsioonide vahel