Vanausulised: erinevus redaktsioonide vahel

[[1681]]. ja [[1685]]. aasta kirikukogud andsid õnnistuse nn idainkvisitsioonile ning algas vanausuliste tagakiusamine. Rakendati [[surmanuhtlus]]t, peksu, [[küüditamine|küüditamist]], vara konfiskeerimist; hukatute arvu on hinnatud mitmele kümnele tuhandele. Pealöök anti vastupanijate keskusteks kujunenud [[klooster|kloostrite]] pihta, mida mõnel pool oldi sunnitud sõjaväega piirama. Tühjenenud kloostritesse toodi mujalt uued asukad, kes said ka uue vaimulikkonna alustaladeks.

Vanausulised põgenesid riigi asustamata äärealadele ja emigreerusid ka naaberriikidesse.

[[Kaluuga oblast]]is [[Borovsk]]is piinati [[1675]]. aastal surnuks kaks Sokovinite bojaarisoost õde – Feodossia Morozova ja Jevdokia Urussova. Vahistatud bojaarinna Morozovat on maalil kujutanud [[Vassili Surikov]]. Pärast pagendust ja piinamist põletati [[1682]]. aastal elusalt kangekaelne vanausu kaitsja ülempreester [[Avvakum]]. Tema surma järel tõusis vanausuliste vaimseks juhiks Suzdali vaimulik Nikita Dobrõnin. Ta kohtus ka [[patriarh Joakim]]iga ning suutis [[teoloogia|teoloogilises]] [[dispuut|dispuudis]] viimase kimbatusse viia. Näis, et Joakim oli peaaegu valmis vana ja uue kombe pooldajaid ühendama. Vanausulised juubeldasid, kuid Joakim reetis Nikita ja viimane hukati.