Hermann Weyl: erinevus redaktsioonide vahel

Weyl sündis kõrge pangaametniku peres. Aastal [[1904]] astus ta [[GöttenginiGöttingeni ülikool]]i, kus temast sai [[David Hilbert]]i õpilane. Aastal [[1908]]. aastal lõpetas õpingud, kaitses väitekirja ja jäi viieks aastaks ülikooli õppejõuks. Aastatel [[1913]] kuni [[1930]] oli Zürichi Kõrgema Tehnikakooli (ETH Zürich) professor, kus ta kohtus [[Albert Einstein]]iga. Weyl’istWeylist, kes oli tõsiselt huvitatud füüsikalistest probleemidest, sai üks esimesi Einsteini [[üldrelatiivsusteooria]] toetajaid. Ta luges kursust sellel teemal ja mõtiskles selle edasise arendamise võimaluste üle. Need mõtted pani ta kirja oma [[1918]] aastal laineid löönud raamatus „Ruum, aeg ja mateeria“<ref> H. Weyl. 1918. ''Raum, Zeit, Materie – Vorlesungen über Allgemeine Relativitätstheorie'', 8. Auflage, Springer 1993 (zuerst 1918, 5. Auflage 1922) </ref>.

Aastatel [[1913]]-[[1923]] avaldas Weyl viis raamatut ja 40 artiklit mitmesugustel aktuaalsetel matemaatika ja füüsika alastel probleemidelteemadel, nende hulgassealhulgas [[topoloogia]], [[arvuteooria]], [[matemaatiline loogika|matemaatilise loogika]], [[diferentsiaalvõrrand]]ite, [[diferentsiaalgeomeetria]] kohtaalal, samuti [[elektromagnetlained|elektromagnetlainete]] levimise, [[üldrelatiivsusteooria]], [[statistiline füüsika | statistilise füüsika]], [[matemaatika filosoofia]] ja [[teadusfilosoofia]] teemal. Weyl osales paljudes aruteludes [[kvantmehaanika]] aluste arengu küsimustes kus see on kajastatud tema teoses „Rühmateooria ja kvantmehhaanika“, milles esitatud sümmeetriailmingud olid vahetult seotud kvantvälja teooria ja [[aatomifüüsika]]ga <ref> H. Weyl. 1928. ''Gruppentheorie und Quantenmechanik'', Wissenschaftliche Buchgesellschaft 1977 (Nachdruck der 2. Auflage 1931, zuerst Leipzig, Hirzel 1928) </ref>.

[[1930]]. aastal pensionile mineva David Hilberti soovitusel naasis Weyl Göttingeni oma õpetaja õigusjärglasena. Aastal [[1933]], pärast [[natsism | natside]] võimuletulekut, emigreerus Weyl, kelle naineabikaasa oli juut, [[USA]]sse ja asus tööle [[Princeton (New Jersey) | Princetoni]] instituudis. Aastal [[1951]] läks ta pensionile ja naasis Zürichisse.

Üks olulisemaid Weyli tõid [[algebra]] vallas puudutab [[rühmateooria (matemaatika)|rühmateooria]]t ja [[kompleksmuutuja funktsioonide teooria]]t, kus tema raamat „Riemanni tasandi idee“ (1913) sai klassikaks – esimest korda määratleti Riemanni tasand rangelt nii, et seda võis laieneda suvalisele [[muutkond|muutkonnale]] <ref> H. Weyl. 1913. ''Die Idee der Riemannschen Fläche'', Teubner 1997 (zuerst 1913, in Neuauflage mit Beiträgen von Patterson, Hulek, Hildebrandt, Remmert, Schneider; Hrsg: R. Remmert </ref>.

Weyli tööd rakendusliku [[lineaaralgebra]] alal andsid oma panuse matemaatika aluste ja [[matemaatiline loogika| matemaatilise loogika]] valdkonda ning olid olulised hilisema [[matemaatiline programmeerimine|matemaatilise programmeerimise]] loomisel. Oma filosoofias kuulub Weyl nö [[intuitsioon|intuitsionismiintuitsionism]]i pooldajate hulka, oma seisukohtadelt lähedane [[Henri Poincaré]] ja Lёytzen Egbert Jan Brouwer’ile.

Olulised on tema tööd ka [[matemaatiline füüsika|matemaatilise füüsika]] valdkonnas, kus ta varsti pärast [[üldrelatiivsusteooria]] loomist [[Albert Einstein]]i poolt hakkas tegelema [[ühtse väljateooriagavälja teooria]]ga. Kuigi ta gravitatsiooni ja elektromagnetismi ühendada ei suutnud on tema seisukohad kalibreeritud invariantsusest saanud suure tähelepanu osaliseks. Weyl on tuntud ka [[rühmateooria (matemaatika)|rühmateooria]] kasutamise pärast [[kvantmehaanika]]s, mis ilmestab [[sümmeetria|sümmeetriaideed]] füüsikas.