Eestlaste muistne vabadusvõitlus: erinevus redaktsioonide vahel

| osa = [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõjast]]

| tulemus = eestlaste alistamine ja vägivaldne ristiusustamine

Peamine ja asendamatu allikas vabadusvõitluse kohta on [[Henriku Liivimaa kroonika]], kust pärinevad ka vabadusvõitluse piirdaatumid. Toetavat materjali leiab ka vene [[letopiss]]ides ja Taani-Rootsi kroonikates, kuid keeleoskuse vähesuse tõttu ei suuda praegused Eesti ajaloolased neid materjale piisava tõhususega kasutada. Seetõttu seisneb muistse vabadusvõitluse historiograafia Eesti kultuuris peamiselt üheainsa allika hinnangulisel ("orjastamine" või "kultuuri ja kristluse toomine") ja tihti eelarvamuslikul ümberjutustamisel ja tõlgendamisel. Ilma Henriku kroonikata ei tuntaks muistset vabadusvõitlust tänapäeval teaduskäibes ja avalikus teadvuses tuntud kujul.

Termin ''eestlaste muistne vabadusvõitlus'' tuli kasutusele [[1920. aastad|1920. aastate]] [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigis]]. See mõiste tekkis seoses [[Vabadussõda|Vabadussõjaga]], sest tekkiv rahvuslik eesti ajalookirjutus nägi võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse Vabadussõja, mis võideti. Kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et [[eestlased]] on pärast muistse [[vabadus]]e kaotamist [[13. sajand]]il pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Sellega seoti nii [[Jüriöö ülestõus]] kui [[1560]]. aasta [[1560. aasta Läänemaa ülestõus|talurahva ülestõus Läänemaal]] kui ka [[Mahtra sõda]]. Lisaks suhtuti 13. sajandi eestlastesse [[modernism|modernistlikult]]: usuti, et muinaseestlastel oli tugev rahvusliku ühtsuse tunne, [[Muinas-Eesti]] oli peaaegu ühtne riik, mille [[Maakond|maakonnad]] tegutsesid enamasti ühiselt ja [[vanem]]ad võitlesid kogu rahva ühiste huvide eest. Muistse vabadusvõitluse kontseptsioon oli ka reaktsioon [[baltisakslased|baltisakslaste]] nägemusele [[13. sajand]]i sündmustest, milles Eesti ja Läti ala vallutamist ja rahva ristimist peeti kultuuri toomiseks seni metsikule maale, kus varem sisuliselt mingit kultuuri ega ühiskonda ei olnud. Selline ideoloogiliselt laetud nägemus solvas ja alandas eestlasi ja [[lätlased|lätlasi]] ning Eestis kujunes nende kahe vastandliku kontseptsiooni pingeväljas muistse vabadusvõitluse mõiste, mis oli paratamatult samuti ideoloogiliselt laetud.<ref>Muistse vabadusvõitluse mõiste kohta lähemalt: [[Anti Selart]] "Muistne Vabadusvõitlus" [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] 2003, 10–11, lk-d 108–120; [http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3003:eesti-keskaeg-kas-ks-v-i-mitu&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3104 "Eesti keskaeg – kas üks või mitu?"] [[Sirp (ajaleht)|Sirp]], 17.03.2006; [[Marek Tamm]], [http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=10453&op=archive2 "Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus"] Riigikogu Toimetised, 16 (2007); Marek Tamm, ''Kas muistne vabadusvõitlus on lõppenud?'' In: Monumentaalne ajalugu, Loomingu Raamatukogu 28–30/2012, lk-d 32–38; Marek Tamm, ''Eestlaste suur vabadusvõitlus. Järjepidevuse ja kordumise mustrid Eesti kultuurimälus. In: Monumentaalne ajalugu, lk-d 48–64.</ref> Mõiste kinnistus lõplikult tänu koguteose "[[Eesti ajalugu (1935–)|Eesti ajalugu]]" [[1935]]. aastal ilmunud esimesele osale.<ref>''Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus''. Toimetajad [[Harri Moora]] ja [[Hans Kruus]].</ref>

Muistse vabadusvõitluse ajalisteks piirideks on tavaliselt peetud aastaid [[1208]] ja [[1227]], mis tugineb [[Henriku Liivimaa kroonika]], selle peamise allika, osade loogikale, sellist dateerimist on kasutanud näiteks [[Sulev Vahtre]].<ref>''Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990.</ref> Siiski on peetud võitluse alguseks ka [[1206]]. aastat, mil Taani väed tegid Saaremaale sõjakäigu.<ref>Sellisena on muistse vabadusvõitluse algust dateerinud näiteks eestikeelsed entsüklopeediad: [http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eestlaste_muistne_vabadusv%C3%B5itlus1 Eesti Entsüklopeedia artikkel eestlaste muistsest vabadusvõitlusest] ja [http://www.ents.ee:81/?aid=10973 TEA entsüklopeedia artikkel muistsest vabadusvõitlusest]</ref> 1227. aasta on loetud võitluse lõpuks ainult seetõttu, et Henriku kroonika lõpeb selle aastaga. Kuid on teada, et juba sama aasta teisel poolel tõusid järvalased ja virulased taanlaste vastu üles ning Lääne- ja Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel alles [[1233]]. aastal. Nii on võimalik, et kuni selle aastani polnud sakslastel ega taanlastel võimu Lääne-Eesti üle. Mõnikord on muistse vabadusvõitluse "lõppakordiks" nimetatud ka [[Jüriöö ülestõus]]u ([[1343]]–[[1345]])<ref>Näiteks: [[Sulev Vahtre]], ''Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227''. Lk 171.</ref>.

[[1184]]. aastal saabus koos Saksa kaupmeestega [[Väina jõgi|Väina jõe]] suudmesse [[augustiinlased-koorihärrad|augustiinlane-koorihärra]] [[Meinhard]], kes [[1186]]. aastal kuulutati [[paavst]]i poolt [[liivlased|liivlaste]] piiskopiks. Meinhardi<ref>Eesti tegevusEntsüklopeedia, oli1970, rahumeelnelk –170</ref> taMeinhardi eitegevus kutsunudoli appialgusest ristisõdijaid. See-eest abistasid Meinhardit mitmed tegusadpeale vaimulikudagressiivne, kellestasuti aktiivseim oli [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderich]],ehitama hilisemkindlustatud Eestimaasõjalisi piiskoptugipunkte. Meinhardi piiskopkonnaPiiskopkonna keskuseks sai [[Üksküla]], kuhu [[1184]]. aastal hakati rajama ka Baltikumi esimest kivilinnust; [[1180. aastad|1180. aastate]] lõpus rajati ka [[Salaspils|Holmi]] linnus. Meinhard suutis ristida mõned liivlased, kuid paljud neist taganesidloobusid hiljem usustsellest. Kuna Meinhard ei suutnud liivlasi laiemalt ristida ja usust taganejaid taas kiriku rüppe tuuaalistada, pöördus ta paavsti poole, kes lubas tal algatada [[ristisõda|ristisõja]]: aastal [[1193]] kuulutas [[Coelestinus III]] selle välja [[Ida-Euroopa]] [[paganlus|paganate]] vastu. Meinhard suri aastal [[1196]], enne kui ristisõda jõudis alata. Enamik liivlasi oli aga endiselt ristimata.

Pärast Meinhardi surma määrati piiskopiks [[Berthold (Liivimaa piiskop)|Berthold]], kes oli enne olnud [[Loccum]]i [[tsistertslased|tsistertslaste]] [[klooster|kloostri]] [[abt]]. Berthold eijuhtis suutnud1198 liivlasiaasta rahumeelseltsõjakõiku ristida,liivlaste seetõttuvastu otsustaskuid taei panustadasuutnud jubaneid Meinhardialistada. taotletud<ref>Eesti sõjaliseleEntsüklopeedia, jõule.1970, 1198.lk 170</ref> Sama aasta juulis toimus Bertholdi ja liivlaste vahel hilisema Riia linna kandis (''ad locum Rige'') [[Riia lahing (1198)|lahing]], mille kristlased küll võitsid, kuid Berthold langes. Esialgu kindlustati kristlaste poolt Üksküla ja Holm ning liivlaste seas hakkasid aktiivselt tegutsema preestrid, kuid varsti pärast lahingut ajasid liivlased kristlased Holmist minema, nii jäi nende kätte vaid Üksküla.

[[1199]]. aasta kevadel nimetatipühitses uueksBreemeni peapiiskop Liivimaa ehkpiiskopiks kanooniku, Üksküla piiskopiks [[Bremen]]i toomhärra [[Albert von Buxhövden]], kes veetis pea kaks aastat Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa-retke jaoks ristisõdijaid kogudes. Piiskop Albert kujunes saksa agressiooni peamiseks juhiks. <ref>Eesti Entsüklopeedia, 1970, lk 170</ref> [[1200]]. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas [[1201]]. aastal [[Riia]] linna. ning asutas [[1202]]. aastal rajaskoos endiseltpreester LiivimaalTheoderichga aktiivselt[[Mõõgavendade tegutsevOrdu]]. TheoderichSaksa Läänemereristisõdijad, idakaldakaupmehed ristiuskuja pööramiseorduvennad eesmärgilmeelitasid [[Mõõgavendadeenda Ordu]],poole milleosa tugikohakskohalikust saifeodaliseeruvast Riia.ülikkonnast Piiskop Albertning suutisalistasid [[liivlased]] [[1206]]. aastaks enamjaolt alistada,ja [[latgalid|latgalitestlatgalid]] said aga [[1208]]. aastaks. Mõõgavendade<ref>Eesti orduEntsüklopeedia liitlased1970, jalk nad lasid end samuti ristida.170</ref> Latgalite maavanem Talibald kutsusolevat kutsunud rahva kokku, et nende juuresolekul küsida nõu oma senistelt jumalatelt, kas on õige nende uute preestrite kuulutus vastu võtta või mitte. Vastuse pidi andma “valge saatusehobuse” jalg. Ajaloolise tähtsusega otsus olenes sellest, kumma jala hobune esmalt üle palgi tõstab. Liisk langes ristiusu kasuks. Lätlased nõustusid sellega ja ei taganenud oma otsusest enam kordagi. Henrik paneb kirja: „Nimelt olid lätlased enne usu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt, mistõttu nad seda enam rõõmutsesid preestrite tuleku üle.“ 1208. aastaks jõudsid lätlased juba mitmed ristiusu kirikud ehitada ja ka Henriku Talava preestriks nimetada<ref>[http://kirikulugu.wordpress.com/2011/02/14/latlased-parisid-maa-3/Liivimaa Lätlased “pärisid maa”], kirikulugu (vaadatud 20. aprill 2013Kroonika</ref>.

Kuigi Henriku kroonikal põhineva Riia misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas võitlus eestlastega 1208. aastal, siis mõnikord on muistse vabadusvõitluse alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. [[1206]]. aastal purjetasidründasid [[Taani kuningas|Taani kuninga]] väed SaaremaaleSaaremaad. Sõjakäigu juhina nimetavad Taani annaalid [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskoppi]] [[Anders Sunesen]]i, Läti Henrik [[Taani kuningas|Taani kuningat]] [[Valdemar II]], kellega olid kaasas Anders Sunesen ja [[Schleswigi piiskopkond|Schleswigi piiskop]] [[Nicolaus I (Schleswigi piiskop)|Nicolaus]]. Osalt oli ilmselt tegemist kättemaksuretkega saarlaste vastu, kes olid 1203. aastal rüüstanud Taani provintsis [[Listerby]]s. Samas pikaajaline ettevalmistamine ja vahetult enne selle toimumist paavstilt Anders Sunesenile antud õigus ristitud paganate aladele piiskoppe ametisse nimetada osutavad, et eesmärgiks oli ka püsivamalt Saaremaal oma võimu kindlustada. Läti Henriku kirjelduse kohaselt ehitasid Taani väed Saaremaale puulinnuse, kuid "paganate äkiliste rünnakute" kartuses otsustati lõpuks linnus maha põletada ja taanduda, kuningas suundus tagasi Taani ja piiskopid Riiga, kus nad kogu järgneva talve veetsid. Edutu vallutuskatse järel jäid Taani valitsejad pikaks ajaks Liivimaa ristisõjast kõrvale.<ref>Henriku Liivimaa kroonika 1982, X 13, kommentaarid 22–24, lk 67</ref><ref>Vahtre, lk 54</ref><ref>Selart 2012, lk 42</ref>