Eestirand: erinevus redaktsioonide vahel

[[1941]]. aastal, kui algas [[Nõukogude-Saksa sõda]], võeti Eestirand Punalaevastikku transpordilaevana '''VT-532'''. Sama aasta augustis, kui [[Punaarmee]] taandus [[Wehrmacht]]i eest ja valmistus Eestist evakueeruma, määrati Eestirand [[konvoi]]sse koos [[tanker]]iga nr. 11, transpordilaevadega [[Aegna (reisi-kaubaaurik)|Aegna]] ja A. Ždanov, [[hüdrograafialaev]]aga Gidrograf, [[jäämurdja]]ga Oktjabr, vigastatud [[hävitaja]]ga Engels ning lisaks 6 [[miinitraaler]]iga. Konvoi transportis Eestist samal aastal [[Nõukogude Armee]]sse mobiliseerituid [[Kroonlinn]]a. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõnede allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest), nende hulgas ka ligi 40 Eesti kõrgemat [[ohvitser]]i, kes olid arreteerimislainest kõrvale jäänud. Konvoi väljus Tallinnast [[24. august]]il kell 10.▼

[[Keri]] saare juures ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Laev sai kaks pommitabamust, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi veepinnale. Pommitamise käigus hukkus 44 inimest. Tekkis aga paanika ja mitusada meest hüppas üle parda - enamik neist uppus. Laeva kapten Boris Nelke keeldus hoolimata [[politruk]]i ähvardusest konvoiga koos edasi sõitmast, vaid juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva [[Prangli]] saare lähedusse madalikule. Järgmisel päeval pommitas üks saksa lennuk veelkord rannast umbes 300 meetri kaugusel seisvat laeva. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva lõplikult merepõhjale seisma. ▼

2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest jõudis laevalt Pranglile. Pääsenute hulgas oli näiteks ka dirigent [[Neeme Järvi]] isa August Järvi. Saarele jõudnud, võeti seal [[kolonel]] [[Arved Engmann]]i juhtimisel võim enda kätte. Kohapeal olevatelt vene sõjaväelastelt võeti ära relvad ning kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp. Pärastpoole jõudsid pääsenud tagasi mandrile, mis oli juba Saksa võimu all.▼