Jaanipäev oli olulisel kohal ka Eesti rahvakalendris, kus see oli aasta kõige olulisem suvepüha. Saaremaal[[Saaremaa]]l nimetati jaanipäeva leedopäevaks. Leedopäevale eelnevaleelneva leedolaupäeva õhtul, leedolaupäeval süüdati leedotuli, aasta kõige olulisem tuli. Oletatavasti eelkristlikust ajaperioodistajast pärit nimi säilis Muhumaal[[Muhumaa]]l ja Saaremaal kõrvuti uuema nimetusega. Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kuskirikus tähistatakse sel päeval tähistatakse [[Ristija Johannes]]e sünnipäeva. Kriitikute hinnangul valiti 24. juuni Johannese päevaks, et kustutada või omastada põlisrahvaste kesksuvepüha traditsioone.
Leedopäevaks tuli hakata juba varem valmistuma. Tehti koduõlut, sel päeval olid enim hinnatud piimast valmistatud toidud. Ka lõke seati varem valmis, ja kindlasti sinna, kus tuld ennegi on tehtud. Leedolaupäeval tehti pühadetoitu. Koristati hoolikalt toad ja köeti sauna. Sauna mindi värske vihaga, mis mõnel pool tehti 9 liiki puudest ja lilledest. Kui toad olid puhtad, toodi sisse kaseoksad, mida pisteti ka majaräästasse. Nendega ehiti ka kiike. Riietati endRiietuti pidulikult.
Leedotule pidamisel oli tähtis olla rõõmus. Vanarahvas arvas, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab, tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Mida pikem oli maa kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam tule mõju. Kindlasti pidi igaüks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi ühe raokese. Esivanemad pidasid tuld pühaks ja keelasid selle ääres vanduda ja riielda, sinna ei tohtinud sülitada ega sodi visata. Leedotulele anti ohvrianniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Tule ääres end soojendati, söödi, lauldi, kiiguti ja mängiti ning loodeti, et nii talitades tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.<ref>http://www.maavald.ee/uudised/uudised/pyhad/4904-suured-paevad</ref>
