Jaanipäev: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
vaidlustasin sisu, sest ühele kahtlase väärtusega allikale tugineda ei saa
Resümee puudub
1. rida:
{{vaidlustatudallikad}}
[[Pilt:Mittsommer Altja.jpg|pisi|300px|Jaanituli Altjal, 2009]]
[[Pilt:Aruküla Jaanipidu 2013.JPG|thumb|Jaanituli Arukülas, 2013]]
'''LeedopäevJaanipäev''' ehk jaanipäev on [[Eesti]]s rahvakalender|Eesti[[24. rahvakalendrijuuni]]l aastatähistatav kõige olulisem suvepüha, mispüha. langeb 24. juunile eelnevat [[23. Leedopäevalejuuni]] eelnevalõhtut õhtul,nimetatakse '''jaanilaupäevaks''' leedolaupäevalja nendevahelist süüdatiööd leedotuli'''jaaniööks''', aastaseda kõige olulisem tuli.tähistatakse Eestis, Eelkristlikust ajaperioodist pärit nimi säilis Muhumaal[[Lätis]] ja Saaremaalveel kõrvutimõnes uuemariigis nimetusega[[jaanituli|jaanituledega]]. Jaanipäeva nimetus pärineb [[kirikukalender|kirikukalendrist. Selleks et põlisrahvaste kesksuvepüha traditsioone kustutada]], kus nimetatisel seepäeval tähistatakse [[Ristija Johannes]]e sündimise päevakssünnipäeva.
 
Eesti Vabariigis on jaanilaupäev ja jaanipäev [[riigipüha]]d; jaanilaupäeval tähistatakse Eestis [[võidupüha]], mis mälestab [[Eesti Vabadussõda]]. Kui [[katoliku kirik]] valis jaanipäeva Ristija Johannese päevaks vähemalt osalt seetõttu, et see langes paljude rahvaste seas peetavale kesksuvepühale, mis tähistab suvist [[pööripäev]]a, siis ka võidupüha tähistamiseks valisid [[Johan Laidoner]] ja [[Konstantin Päts]] teadlikult 23. juuni, et see riiklike tähtpäevade kalendris silma paistaks ning kiiresti omaks võetaks.
 
Jaaniõhtut ja -ööd tähistatakse Eestis laialdaselt jaanituledega, millel on sümboolne seos pööripäeva ja päikese kõrgseisuga. Tänapäeval on kombeks korraldada sel puhul nii rahvapidusid kui ka tähistada püha sõprade ja tuttavate keskel väiksemate [[lõkkeõhtu]]tega või [[grillimine|grillimisega]] koduaias või looduses. Tänapäevasteski traditsioonides on jaanipäev eestlaste jaoks üks aasta tähtsamaid pühi, mida ka välismaal viibides teistest sagedamini tähistama kaldutakse.
 
Romantilises ja kirjanduslikus traditsioonis kõneldakse [[sõnajalaõis|sõnajalaõie]] otsimisest jaaniööl. Seda pidavat metsast otsima armastajapaarid, kellele müütiline õis (tegelikkuses [[sõnajalgtaimed]] ei õitse) tähistab armastust. Seepärast esinevad sõnajalaõie ja jaaniöö motiivid sageli romantilises luules ja muusikas. Jaaniõhtu ja -ööga seostatakse ka Eesti looduses suviti esinevaid [[jaaniuss]]e, kes heidavad öösiti fosforestseeruvat valgust tänu [[bioluminestsents]]ile.
 
Kesksuvepüha, mille nimi Euroopas vahel ka Johannese nimega seostub, tähistatakse tänini paljude rahvaste juures, ehkki selle tähtsus kultuuriti varieerub. Nii näiteks on eesti keeleski avaldatud [[Rumeenlased|rumeenia]] kirjaniku [[Mircea Eliade]] romaan "Jaaniöö".
 
==Jaanipäev Eesti rahvakalendris==
Jaanipäev oli olulisel kohal ka Eesti rahvakalendris, kus see oli aasta kõige olulisem suvepüha. Saaremaal nimetati jaanipäeva leedopäevaks. Leedopäevale eelneval õhtul, leedolaupäeval süüdati leedotuli, aasta kõige olulisem tuli. Oletatavasti eelkristlikust ajaperioodist pärit nimi säilis Muhumaal ja Saaremaal kõrvuti uuema nimetusega. Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kus sel päeval tähistatakse [[Ristija Johannes]]e sünnipäeva. Kriitikute hinnangul valiti 24. juuni Johannese päevaks, et kustutada või omastada põlisrahvaste kesksuvepüha traditsioone.
 
Leedopäevaks tuli hakata juba varem valmistuma. Tehti koduõlut, sel päeval olid enim hinnatud piimast valmistatud toidud. Ka lõke seati varem valmis ja kindlasti sinna kus tuld ennegi on tehtud. Leedolaupäeval tehti pühadetoitu. Koristati hoolikalt toad ja köeti sauna. Sauna mindi värske vihaga, mis mõnel pool tehti 9 liiki puudest ja lilledest. Kui toad olid puhtad, toodi sisse kaseoksad, mida pisteti ka majaräästasse. Nendega ehiti ka kiike. Riietati end pidulikult.
 
'''Leedotule pidamine'''pidamisel -oli tähtis oli olla rõõmus. Vanarahvas arvas, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab, tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Mida pikem oli maa kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam tule mõju. Kindlasti pidi igaüks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi ühe raokese. Esivanemad pidasid tuld pühaks ja keelasid selle ääres vanduda ja riielda, sinna ei tohtinud sülitada ega sodi visata. Leedotulele anti ohvrianniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Tule ääres end soojendati, söödi, lauldi, kiiguti ja mängiti ning loodeti et nii talitades tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.<ref>http://www.maavald.ee/uudised/uudised/pyhad/4904-suured-paevad</ref>
 
==Viited==