Uuspaganlus: erinevus redaktsioonide vahel

Mõned uuspaganlikud grupid väidavad, et neid seob eelkristliku traditsiooniga katkematu järjepidevus (nt põrandaaluste preestrite sugupuude kaudu), kuid need väited pole piisavat tõestust leidnud.

 

 

Huvi [[antiik]]kultuuri ning kreeka-rooma [[mütoloogia]] vastu oli kristlikus Euroopas kõrge juba [[keskaeg|hiliskeskajal]]. Üldine huvi muinasusundite vastu elavnes peamiselt [[18. sajand|18.]]–[[19. sajand]]il seoses [[romantism]]iajastu ja ka [[natsionalism]]i ideedega. Moodi läksid [[viikingid]] ja [[druiid]]id. 19. sajandi lõpul ja sajandivahetusel levis [[esoteerika]]- ja [[okultism]]iharrastus, mis omakorda juhtis inimesi "muistseid tarkusi" otsima. Innustust andis muinasusundite uurijatele Briti kultuuriantropoloogi Sir [[James Frazer]]i mahukas võrdleva mütoloogia alane teos "Kuldne oks" ([[1900]]). [[1930. aastad|1930. aastatel]] huvitusid [[germaani mütoloogia]]st [[natsionaalsotsialism|natsid]], kes jätsid kogu uuspaganlusele pikaks ajaks varjutava pitseri. [[1940. aastad|1940. aastatel]] tõi [[Gerald Gardner]] Ameerikas kasutusele termini ''[[Wicca]]'', mis on tänini nimeks eriti anglosaksi kultuuriruumis levinud maagia- ja looduseusule. [[1960. aastad|1960.]]–[[1970. aastad|70. aastatel]] kogusid Wicca jt analoogilised traditsioonid populaarsust koos ''[[New Age]]''<nowiki>'iga</nowiki> ning mässuliste noorteliikumistega, mis vastandasid end etableerunud ideoloogiatele ja religioonile.