Youngi-Helmholtzi värvitaju teooria: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
1. rida:
'''YoungYoungi-Helmholtzi värvitaju teooria''' pärineb 19. sajandist ja põhineb [[Thomas Young]]i ja [[Hermann von Helmholtz]]i seisukohtadel [[värvitaju]] kohta. Nad eeldasid, et silma [[võrkkest]] ehk reetina koosneb kolmest erinevast valgustundlikust retseptorist: punane, roheline ja sinine. Youngi-Hemholtzi teooria ehk trikromaatiline värvitaju teooria seletab, kuidas [[fotoretseptor]]id silmas võimaldavad inimestel ja teistel primaatidel tajuda värve. 1802. aastal postuleeris Young kolme fotoretseptori (tuntud ka kui [[kolvikesed]]) olemasolu silmas, igaüks tundlik teatud nähtava valguse vahemikule.<ref>Young, T., 1802. Bakerian Lecture: On the Theory of Light and Colours. ''Phil. Trans. R. Soc. Lond.'' 92:12-48. doi: 10.1098/rstl. 1802.0004</ref>
 
Hermann von Helmhotlz arendas 1850. aastal seda teooriat edasi. Kolme tüüpi fotoretseptoreid võib liigitada lainepikkuste eelistamise alusel: lühikesi eelistav (sinine), keskmisi eelistav (roheline), pikki eelistav (punane). Kolvikeste registreeritud signaalide tugevuse tõlgendab aju nähtavaks värviks.