Georg Elias Müller: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Kustutasin sisse jäänud inglisekeelse lause. |
PResümee puudub |
||
9. rida:
18-aastaselt astus ta [[Leipzigi ülikool|Leipzigi ülikooli]] ning õppis seal ajalugu ja filosoofiat. Sealviibides tutvus ta ka herbartliku filosoofiaga. Müller oli alati usin õpilane ning huvitus müstitsismist, mis väljendus [[Johann Wolfgang von Goethe|Goethe]], [[Lord Byron|Byroni]] ja [[Mary Shelley|Shelley]] teoste lugemises.<ref name="int ency"/> Kuna tal oli raske ajaloo ja filosoofia vahel valimisega, otsustas ta võtta ülikoolist kaks aastat vabaks. Selle aja jooksul astus ta 1870. aastal vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke ja osales [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]]. Seejärel otsustas ta filosoofia kasuks, mis juhatas ta [[psühholoogia]] õppimise juurde.<ref name="int ency"/>
Müller enda järgi oli [[Hermann Lotze]] see, kes ta psühholoogia, teadusliku uurimistöö ja kriitilise mõtlemise juurde juhatas.<ref name=Boring1>{{cite journal|last=Boring|first=Edwin G.|title=Georg Elias Müller: 1850=1934|journal=The American Journal of Psychology|year=1945|volume=47|issue=2|pages=344–348}}</ref> Tema Leipzigi ülikooli esimene õpetaja [[Gustav Fechner|Gustav Theodor Fechner]] <ref name=ency2>{{cite book|last=Haupt|first=Edward J|title=Encyclopedia of Psychology|year=2000|publisher=Oxford University Press|location=New York, NY, US|isbn=1-55798-654-1|pages=332–333}}</ref> tutvustas talle psühhofüüsikat ja veel üks õpetaja, [[Moritz Wilhelm Drobisch]] saatis ta [[Göttingeni ülikool|Göttingeni Ülikooli]] Lotze juurde õppima ja teaduskarjääri tegema.<ref name=frobes>{{cite book|last1=Misiak|first1=Henry K.|last2=Staudt|first2=Virginia M.|title=Joseph Fröbes|year=1954|publisher=New York, NY, US|location=McGraw-Hill Book Company|pages=84–85}}</ref> Lotze kaudu puutus Müller esimest korda kokku teadusliku psühholoogiaga.<ref name="int ency"/>
Oma doktorantuuri lõpetas Müller Lotze käe all Göttingenis 1873. aastal.<ref name=Boring1/> 1881. aasta aprillis võttis ta Lotzelt üle eradotsendi koha ja rajas ühe esimestest [[eksperimentaalpsühholoogia]] laboratooriumitest maailmas. Eradotsendiks jäi ta 40 aastaks.<ref name=Boring1/> Müller oli ennekõike eksperimentaalpsühholoog: ta töötas tihti laboris ja viis läbi rangeid eksperimentaalseid uuringuid.<ref>{{cite book|last=Boring|first=Edwin G.|title=A History of Experimental Psychology|year=1950|publisher=Prentice Hall|location=Englewood Cliffs, NJ}}</ref> Eriti silmapaistev oli ta reaktsiooniaja uuringutes, psühhofüüsikas ja värviteoorias. Talle omistatakse osa [[interferentsiteooria|interferentsiteooriast]] - retroaktiivne interferents - mis on ka kaasajal endiselt olulisel kohal.<ref name=learning>{{cite web|last1=Lechner|first1=Hilde A.|last2=Squire|first2=Larry R.|last3=Byrne|first3=John H.|title=100 Years of Consolidation-- Remembering Müller and Pilzecker|url=http://learnmem.cshlp.org/content/6/2/77.long|work=Learning and Memory}}</ref> Göttingenis pidas ta ka loenguid teemadel nagu psühhofüüsikaline meetod, mälu ja tahtefenomenid.<ref name=Boring1/> Müller leiutas ka mälutrummi, mis on seade, mida kasutatakse verbaalse õppimise uuringutes.<ref name=ency2/>
| |||