Würzburgi koolkond

Würzburgi koolkond kujutas endast 19.sajandi lõpul Würzburgi koondunud psühholooge, kes avasid maailmale mõtlemise eksperimentaalse uurimise. Selle liikumise juhiks võib nimetada Oswald Külpe'i, kes arendas tunduvalt edasi Wundt'i seatud eksperimentaalpsühholoogilist suunda.

Ajalugu 1896. aastal, rajas Wilhelm Wundt'i kunagine laboriassistent, Oswald Külpe (1862-1915), uue laboratooriumi Würzburgi. Külpe ümbritses end peatselt hulga nooremate psühholoogidega, sealhulgas, Narziß Ach (1871-1946), Karl Bühler (1879-1963), Ernst Dürr (1878-1913), Karl Marbe (1869-1953) ja Henry Jackson Watt (1879-1925). Üheskoos arendati välja uuenduslik lähenemine psühholoogilisele eksperimenteerimisele, mis vastandus suuresti mitmele Wundt'i poolt seatud piirangule. Wundt oli selgelt eristanud vana filosoofilist enesevaatluse stiili, kus kõrgema tasandi mõtteprotsesse jälgiti pikaajaliselt eneses ning sisemist taju, kus inimene võis koheselt saada teadlikuks oma hetkeaistingust, tundest või kujutlusest. Wundt väitis, et neist esimese uurimine eksperimentaalselt oli võimatu, kuna kõrgema tasandi mõttetegevust ei olnud võimalik uurida introspektsiooni kaudu eksperimentaalselt, vaid ainult humanistlikult läbi rahvapsühholoogia. Ainult sisemine taju oli sobilik eksperimenteerimiseks. Würzburgi koolkondlased seevastu, disainisid eksperimente, kus katseisikutele esitati keeruka sisuga stiimuleid (näiteks Nietzsche aforism või loogiline probleem) ning pärast selle mõningast töötlust (näiteks aforismi tõlgendamist või probleemi lahendamist), kirjeldasid osalised retrospektiivselt kõike, mis nende teadvusest oli katseaja vältel läbi käinud. Sellisest protsessist väideti olevat leitud mitmeid teadvuse elemente, sealhulgas teadvuse kogumid, teadlikkus ja mõtted. Inglise keeleruumis öeldakse neile tihtipeale kollektiivselt kujundita mõtted (_{imageless houghtsTekst allindeksinaKaldkiri}). Wundt osutas säärastele eksperimentidele kui pettusele ning kritiseeris neid jõuliselt. Wundt'i silmapaistvaim inglise tudeng, Edward Bradford Titchener, sisenes sellesse vaidlusesse, väites, et oli viinud läbi laiaulatuslikke introspektiivseid uurimusi, kus ta oli võimeline koondama Würzburgi koolkondlaste kujundita mõtted aistinguteks, tunneteks ja kujutlusteks. Paradoksaalsel moel, kasutas ta meetodit, mida Wundt ei aktsepteerinud, kinnitamaks tema vaatenurka antud olukorras.