Rooma keisrikultus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
viide |
toim |
||
1. rida:
'''Rooma keisrikultus''' oli [[Rooma riik|rooma]] religiooni oluline osa alates keiser [[Augustus]]e valitsusajast (27 e.m.a — 14 m.a.j).
Keisrikultuse tekkimist mõjutas hellenistlik valitsejakultus, mis sai alguse [[Aleksander Suur]]e religioossest austamisest. Aleksander Suure religioosne austamine algas Egiptuses. Keisrikultuse eelastmeks on peetud ka religioosseid austusavaldusi, mis said osaks Rooma vabariigi kõrgetele ametnikele ja väejuhtidele Rooma idaprovintsides 2. sajandil e.m.a. Sellel ajal olid roomlased juba pikemat aega kreeka kultuuri ja
Rooma keisrikultusega rajati institutsioon, mis pidi ületama religioossed lahknevused, edendama patriotismi ja ühendama maailma ”päästja” valitsuse alla. Keisrit hakati, idaprovintside eeskujul, austama nagu jumalat.
9. rida:
[[Julius Caesar]]<nowiki/>i nimest ja päevist sai alguse riigivalitseja jumaliku inimesena austamine ja käskijaga (imperaatoriga) seostati rohkem või vähem kõike, mis seostus päästega ja õnnega. Aja möödudes sai Caesari nimest valitseja nimetus „keiser“ ning võime kõneleda valitseja jumaliku austuse ühest vormist, keisrikultusest.
Roomlaste keisrikultus on rooma religiooni kontekstis mõistetav valitsejakultuse vorm. Augustus ei lasknud end oma eluajal jumalaks nimetada, kuid ta ergutas rahvast kummardama jumalannaks isikustatud Rooma riiki (''Roma Dea''). Augustus kuulutati jumalaks postuumselt. Nõnda suunati provintsielanike usulised tunded ja patriotism impeeriumi keskmesse, selle valitsejate poole. See uus kultus levis peagi kõigisse provintsidesse ja sai viisiks, kuidas osutada riigile austust ja lojaalsust.
Keiser [[Domitianus]], kes valitses aastatel 81—96, oli esimene Rooma valitseja, kes nõudis enda austamist jumalana.
| |||