Kui inimesed elasid metsas, oli minimaalselt terviseprobleeme. Nende tegutsemine ja käitumine oli instinktiivne. Gruppides elades eemaldusid nad loodusest, hakkasid elama kunstlikult. See on paljude haiguste põhiprobleem. Kui inimestel tekkisid terviseprobleemid, siis nad pöördusid vaimsete juhtide poole. Nemad imestasid – tulid Himaalaja orgu ja peeti I meditsiinikongress. Selle täpne aeg on teadmata, kuid see juhtus umbes 10 000 aastat eKr. Sinna tuli inimesi mitte ainult Indiast, vaid ka Euroopast ja mujalt. Iga maa saatis oma esinduse. Põhiküsimus oli, kuidas lahendada tervisega seotud probleemi. Vaimsed juhid olid kui arstid, kuid kandsid ka muid rolle. Kohal oli 43 inimest erinevatest maadest. Istuti kokku, tehti kollektiivne meditatsioon, keskenduti vaid probleemile. Jumalate kuningal Indral olid kõik teadmised ja otsustati saata esindaja Indra juurde, kes õpib, ning tagasi tulles õpetab teistele. Esindajaks valiti Bharadvata. Kõik andsid talle oma sisemise jõu. Ta läks Indra juurde, sai sealt õpetuse ja õnnistuse. Siis tuli tagasi ja andis teadmised üle teistele. Kõigist 43’st inimesest said õpetajad omal maal, kes jagasid oma teadmisi teistele. Aja kuludes on see teadmine kaduma läinud.
Umbes 1000.a eKr andis Caraka Sawitha välja ayurveda raamatu, mida kasutatakse isegi praegu kui kõige autentsemat ayurveda õpikut.
