'''Ateism''' võib tähendada [[jumal]]a(te) olemasolu või [[teism]]i eitamist. Samuti võib see tähendada usu puudumist jumalasse või jumalatesse – n-ö uskmatust.
Paljud ateistid ei usu [[jumalus]]te eksisteerimist [[empirism|empiiriliste tõendite]] puudumise tõttu. Teised eitavad jumalusi filosoofilistel, sotsiaalsetel või ajaloolistel kaalutlustel. Ühest [[filosoofia|filosoofilist]] tõekspidamist ateismis pole, kuid mitmed ateistid väidavad end järgivat ilmalikke väärtusi, näiteks [[humanism|humanismi]] ja [[naturalism|naturalismi]].
Vahel nimetatakse ateistlikeks ka [[religioon|religioone]], milles puudub [[usk]] jumalasse kui reaalsesse isikusse, näiteks [[budism]] ja [[jainism]].
Ateismi [[termin|terminit]] kasutati algselt halvustava [[epiteet|epiteedina]] inimeste või uskude kohta, kes lahknesid üldkehtivast [[religioon|religioonist]]. [[vabamõtlemine|Vabamõtlemise]], teadusliku [[skeptitsism|skeptitsismi]] ja religioonikriitika levikuga omandas [[termin]] spetsiifilisema tähenduse, mistõttu seda hakati üha enam kasutama usuliste veendumuste puudumise kirjeldamiseks.
==Etümoloogia==
[[Pilt:Ephesians 2,12 - Greek atheos.jpg|pisi|Kreekakeelne sõna {{lang|grc|αθεοι}} (''atheoi'') papüürusel, tõlkes 'need, kes elavad jumalata'.]]
[[Vana-Kreeka|Antiik-Kreekas]] tähendas omadussõna atheos ''„jumalata“''. Sõnal tekkis konkreetsem tähendus [[5. sajand eKr|5. sajandil eKr]], omandades [[definitsioon|definitsioonid]] ''„jumalat eitama, ebajumalik“'' eelneva tähenduse (''asebes'') ''“[[jumalakartmatus|jumalakartmatu]]“'' asemel. Tänapäevasemad tõlked [[klassikalised tekstid|klassikalistest tekstidest]] omistavad sõnale atheos tähenduse ''„ateistlik“'' ja [[abstraktsus|abstraktse]] [[nimisõna|nimisõnana]] (''atheotes'') ''„ateism“''. [[Cicero]] tõi [[kreeka keel|kreekakeelse]] sõna [[ladina keel|ladina keelde]] kujul ''atheos''. Termin leidis sagedast kasutust [[kristlus|kristlaste]] ja [[hellenism|hellenistide]] vahelistel debattidel, kus mõlemad osapooled kasutasid sõna halvustavas tähenduses üksteise kohta.
[[inglise keel|Ingliskeelne]] sõna ''atheism ''(ateism) tulenes [[prantsuse keel|prantsuskeelsest]] sõnast ''atheisme'' umbes [[1587]]. aastal. Termin ''atheist ''([[ateist]]) tähenduses ''„see, kes eitab Jumalat või kahtleb [[jumal|Jumala]] olemasolus“'' mainiti esmakordselt [[1571]]. aastal. Seostuvad sõnad ilmusid hiljem: ''deist'' ([[deist]]) [[1621]]; ''theist'' ([[teist]]) [[1662]]; ''theism'' ([[teism]]) [[1678]]; ja ''deism'' ([[deism]]) [[1682]]. aastal. [[Deism]] ja [[teism]] vahetasid ateismi mõjul tähendusi [[1700]]. aastate paiku; algselt kasutati deismi tänapäevase teismi [[sünonüüm|sünonüümina]], hiljem hakati nende sõnadega tähistama eraldiseisvaid filosoofilisi [[doktriin|doktriine]].
Ateismi kasutati esmakordselt enda vaadete iseloomustamiseks 18. sajandi [[euroopa|Euroopas]] enda eristamiseks usust [[monoteism|monoteistlikku]] Aabrahami [[jumal|jumalasse]]. Seoses [[globaliseerumine|globaliseerumisega]] [[20. sajand|20. sajandil]] hakkas termin tähendama kõigi religioonide jumalate eitamist. Läänemaailmas peetakse ateismi enamasti lihtsalt ''Jumala mitteuskumiseks''.
==Definitsioonid==
[[Image:AtheismImplicitExplicit3est.jpg|thumb|300px|Diagramm, mis näitab suhet tugeva/nõrga ja otsese/kaudse ateismi vahel. Kaudne ateist ei ole mõelnud jumala uskumise peale. Otsene ateist keeldub teadlikult usust jumalasse; ta kas hoidub usust jumalasse (nõrk ateism) või kinnitab enesele, et jumalat ei eksisteeri (tugev ateism).]]
Autoritel puudub üksmeel, kuidas kõige paremini ateismi defineerida ja [[klassifikatsioon|klassifitseerida]] – milliste [[üleloomulikkus|üleloomulike]] olendite kohta see käib; kas seda peaks võtma kui omaette usku või igasuguse usu puudumist; kas see nõuab usu teadliku tagasilükkamist. On loodud hulganisti erinevaid [[kategooria|kategooriaid]], mille alla ateismi erinevaid vorme liigitada.
===Ulatus===
Kuna puuduvad ühesed definitsioonid erinevates religioonides ja [[usund|usundites]] esinevate mõistete [[jumal]] ja [[looja]] kohta, siis on ka ateismi defineerimisel esile kerkinud mitmetähenduslikkuse ja vastuolulisuse probleeme. [[kontekst|Kontekstis]], kus teismi defineeritakse kui usku ühte isikustatud jumalasse, liigitatakse ateistide hulka ka need, kes kummardavad [[paganlik religioon|teistsuguseid jumalaid]], aga ka [[deism|deistid]] ja [[polüteism|polüteistid]]; [[rooma riik|iidsed roomlased]] süüdistasid kristlasi ateismis, kuna viimased ei kummardanud roomlaste [[paganlikud jumalad|paganlikke jumalaid]]. [[20. sajand|20. sajandil]] on aga selline idee langenud ebasoosingusse, kuna teismi võetakse nüüd kui usku ükskõik mis liiki jumalusse.
Ateist võib end vastandada nii [[jumal|jumala]] kui mis tahes [[spirituaalsus|spirituaalse]], [[üleloomulikus|üleloomuliku]] või transtsendentse nähtuse olemasolule, eitades nii ka näiteks [[hinduism|hinduismis]] ja [[budism|budismis]] leiduvaid uskumusi.
===Kaudne vs. otsene===
Ateismi defineerimine varieerub ka eeldustel, et inimene peab enne enda liigitamist [[ateist|ateistide]] hulka ka olema arvesse võtnud [[jumal|<nowiki/>]]jumala ideed kui sellist. Ateismi on võrreldud ka igat tüüpi mitte-teismiga, lisades ateistide hulka ka need, kes ei usu vähemalt ühe jumala olemasollu. Taoline küllaltki laialdane definitsioon kaasab ateistide hulka ka vastsündinud ja muud inimesed, kelleni [[teism|teistlikud ideede]] ei ole jõudnud. [[1772]]. aastal ütles [[Baron d'Holbach]] (1723–1789): „Kõik lapsed sünnivad ateistidena – neil ei ole aimugi jumalast.“ Sarnaselt pakkus [[George H. Smith]], et „Inimene, kes ei ole tutvunud teismiga, on ateist, kuna ta ei usu jumalat. Selline liigitus hõlmab ka last, kes on juba võimeline jumala mõistest aru saama, kuid pole sellega veel tutvunud. [[Fakt]], et taoline laps ei usu [[jumal|jumalat]], kvalifitseerib ta ateistide hulka.“ [[George H. Smith|Smith]] hakkas tähistama usu puudumist ilma selle teadliku eitamiseta terminiga ''[[kaudne ateism|kaudne ateism]]'' ja usu teadlikku tagasilükkamist terminiga ''otsene ateism''.
Lääne ühiskonnas on arusaam lastest kui sündinud ateistidest suhteliselt uudne. Enne [[18. sajand|18. sajandit]] oli jumala olemasolu niivõrd enesestmõistetav, et tõelise ateismi olemasolu seati kahtluse alla. Oli levinud [[teism|teistlik]] [[innatism]] – arusaam, et kõik inimesed usuvad sünnist peale jumalat, seetõttu arvati, et ateistid on lihtsalt eituses kinni. Tänapäevalgi on olemas arvamus, mille kohaselt ateistid hakkavad jumalat uskuma kriisiolukordades ja tunnistavad jumalat oma surivoodil. Sellise arvamuse pooldajad väidavad, et religiooni üks [[antropoloogia|antropoloogilisi]] eeliseid on, et see aitab inimestel paremini rasketes olukordades toime tulla – n-ö ''rebaseurgudes ateiste ei leidu'' (''There are no atheists in foxholes''). Selle arvamuse vastu võitlejad aga toovad välja näiteid vastupidistest olukordadest – parafraseerides eelmiseid näidetega ''ateistid rebaseurgudes''.
===Tugev vs. nõrk===
Mõned [[filosoofid|filosoofid]], näiteks [[Antony Flew]], [[Michael Martin]] ja [[William L. Rowe]], vastandavad tugeva ([[positiivsus|positiivse]]) ateismi nõrgale ([[negatiivne|negatiivsele]]) ateismile. [[tugev ateism|Tugev ateism]] eitab üheselt, et jumal eksisteerib. [[Nõrk ateism]] aga kaasab kõik teised mitte-teismi ideed. Sellise liigitamise järgi jagunevad kõik, kes ei ole [[teist|teistid]], kahte liiki – tugevad ja nõrgad ateistid. Oskussõnad nõrk ja tugev on küllaltki uudsed, sarnase tähendusega vanemaid termineid negatiivne ja positiivne ateism on kasutatud [[filosoofiline kirjandus|filosoofilises kirjanduses]] ja katoliku [[apologeetika|apologeetikais]]. Selle liigituse kohaselt kvalifitseeruvad enamik [[agnostik|agnostikuid]] nõrkade ateistide hulka.
Kui [[Michael Martin|Martin]] kaasab [[agnostik|agnostikud]] nõrkade ateistide hulka, siis enamus agnostikuid eraldavad end ateismist, kuna nad ei näe seda rohkem õigustatuna, kui [[teism|teismi]] – mõistes hukka mõlemad osapooled. Kuna nende arvates pole võimalik teadmist [[jumala olemasolu|jumala olemasolust]] või mitte-olemasolust tõestada ega ümber lükata, siis vajab ateism ise teatavat [[irratsionaalsus|irratsionaalset]] [[usk|usku]]. Tavapärane ateismi vastuväide sellisele süüdistusele on, et igasugune tõestamata [[religioosne nähtus]] väärib samapalju [[skeptitsism|skeptitsismi]] kui iga teine tõestamata nähtus ning jumala mitte-olemasolu ja olemasolu tõestamatus ei ole [[argument|argumentidena]] samaväärsed. Šoti [[filosoof]] [[J.J.C. Smart]] arutleb: „Mõnikord võib tõeline ateist end kirglikult kirjeldada kui [[agnostik|agnostikut]] irratsionaalselt genereeritud filosoofilise [[skeptitsism|skeptitsismi]] tõttu, mis takistaks meil öelda, et me ei tea midagi [[absoluutsus|absoluutset]], kui võib-olla välja arvata [[matemaatika|matemaatilised tõed]] ja formaalne [[loogika]].“ Mõned populaar-ateistlikud [[kirjanik|kirjanikud]], näiteks [[Richard Dawkins]], eelistavad teiste, agnostikuid ja ateiste üksteisest eristada vastavalt [[tõenäosus|tõenäosusele]], mida nad omistavad väitele ''„[[Jumal]] on olemas.“''
===Termini ''„Positiivne ateism“'' teisi kasutusi===
Nagu eelnevalt mainitud, on [[filosoofiline kirjandus|filosoofilises kirjanduses]] kasutatud termineid positiivne ja negatiivne ateism sarnaselt terminitele [[tugev ateism|tugev]] ja [[nõrk ateism|nõrk]]. Oma raamatus [[„Positiivne ateism“]] („Positive atheism“, [[1972]]) tutvustas [[India]] ateist [[Goparaju Ramachandra Rao|Gora]] (sünninimega [[Goparaju Ramachandra Rao]], 1902–1975) fraasi positiivne ateism uuemat laadi kasutust. Olles üles kasvanud [[hierarhia|hierarhilises]] süsteemis, mis põhines suuresti [[religioon|religioonile]], püüdles Gora ilmaliku India poole ja rajas positiivse ehk "positiivseid" väärtusi edendava ateismi põhisuunad. Tema õpetusega käis kaasas õiglusepüüdlus, austus inimeste usklikkuse põhjuste vastu ateismi jutlustamise asemel ja väidete tõesuse seadmine ülemaks vaidluse "võitmise" püüdest.
==Alused==
[[pilt:Pedro_Berruguete_Saint_Dominic_Presiding_over_an_Auto-da-fe_1495.jpg|thumb|200px|Umbes 1495. aastal kujutatud inkvisitsiooni avalik hukkamine, mis väidetavalt sisaldas endas elusalt põletamist ja piinamisi.]]
Laialdasemalt liigitatakse ateismi põhimõtted [[praktika|praktilisteks]] ning [[teooria|teoreetilisteks]]. Erinevalt filosoofilisest ateismist, mis vajab konkreetseid filosoofilisi argumente, ei vaja praktiline ateism spetsiifilisi [[tõde|tõdesid]] ning võib muuhulgas tuleneda ükskõiksusest või teadmatusest [[jumal|jumala idee]] kohta.
===Praktiline ateism===
Praktilises või [[pragmaatika|pragmaatilises]] ateismis elavad [[indiviid|indiviidid]] nagu jumalat poleks olemas ja seletavad [[loodus fenomenid|loodusfenomene]] laskumata jumalikesse seletustesse, [[Jumala olemasolu]] otseselt ei [[eitus|eitata]], aga käsitletakse kui ebavajalikku või kasutut ilmingut; [[jumal|jumal]] ei oma elus rolli ega mõjuta igapäevast elu. Üks [[teadus|teadusliku]] kogukonna kalduvustega praktilise ateismi vorme on [[metoodiline naturalism]] – „[[filosoofiline naturalism|filosoofilise naturalismi]] omaksvõtt [[teaduslik meetod|teaduslikus meetodis]], seda ise täielikult aktsepteerides või mitte.“
[[praktiline ateism|Praktiline ateism]] võib võtta erinevaid vorme:
* Religioosse [[motivatsioon|motivatsiooni]] puudumine – jumalasse uskumine ei ole [[moraal|moraalsete tegude]] motivatsiooni allikaks;
* jumala olemasolu probleemi teadlik väljaarvamine [[intellektuaalsus|intellektuaalsetest]] püüdlustest ja [[praktika|praktilistest tegudest]];
* ükskõiksus – igasuguse huvi puudumine [[jumala olemasolu|jumala olemasolu]] kohta; või
* [[jumal|jumala]] kontseptsioonist teadmise puudumine.
===Teoreetiline ateism===
[[Teoreetiline ateism|Teoreetiline, või mõtisklev, ateism]] otseselt püstitab [[arutlus|arutluskäike]] jumala olemasolu vastu, vastandudes tavalistele teistlikele argumentidele, nagu näiteks [[intelligentne disain]] ja [[Pascali kihlvedu]]. Teoreetilised põhjused jumala olemasolu eitamiseks hõlmavaid [[psühholoogia|psühholoogilisi]], [[sotsioloogia|sotsioloogilisi]], [[metafüüsika|metafüüsilisi]] ja [[epistemoloogia|epistemoloogilisi]] arutlusi.
====Epistemoloogilised väited====
[[epistemoloogia|Epistemoloogiline]] ateism väidab, et [[inimene|inimestel]] ei ole võimalik jumalat tunnetada, ega tema olemasolu valideerida. [[epistemoloogia|Epistemoloogilise]] ateismi aluseks on [[agnostitsism]], mis võtab erinevaid vorme. Immanentses filosoofias on jumalus väljaarvatamatu [[maailm|maailmast]], sealhulgas inimese [[teadvus|mõistusest]] ja iga inimese [[teadvus|teadvus]] on teemale lukustunud. Selle [[agnostitsism|agnostitsismi]] liigi kohaselt hoiab taoline [[perspektiiv|perspektiivi]] piiratus ära igasuguse [[objektiivsus|objektiivse]] teadmise [[jumala olemasolu]] kohta, kuna see võib tuleneda eelkõige [[usk|usust]]. [[Immanuel Kant|Kant'i]] [[ratsionaal-agnostitsism]] ja [[Valgustus]] aktsepteerib vaid teadmist, mis järeldub inimlikust [[ratsionalism|ratsionaalsusest]]; selline ateism ütleb, et jumalad ei ole põhimõtteliselt tajutavad ja seeläbi ei saa neid olemas olla. [[David Hume|Hume'i]] ideedele baseeruv [[skeptitsism]] ütleb, et ei ole võimalik olla kindel mitte milleski, mistõttu keegi ei saa eales teada, ega väita, [[jumala olemasolu]].
Teist laadi ateistlikud [[arutlus|argumentatsioonid]], mis võivad kvalifitseeruda [[epistemoloogia|epistemoloogiliste]] hulka, muuhulgas [[loogiline positivism]] ja [[agnostitsism]] kinnitavad terminite ''[[Jumal]]'' ja väidete ''jumal on kõikvõimas'' mõttetust ja arusaadamatust. [[teoloogia|Teoloogiline]] eba-kognitivism ütleb, et väide 'Jumal eksisteerib' ei väljenda [[väide|väidet]], vaid on iseenesest absurdne ja [[kognitiivsus|kognitiivselt]] mõttetu. Taoliste ideede puhul vaieldakse, kas need kuuluvad ateismi või [[agnostitsism|agnostitsismi]] valdkonda. Filosoofid [[A. J. Ayer]] (1910–1989) ja [[Theodore M. Drange]] (1934–...) ei tunnista kumbagi [[kategooria|kategooriat]], öeldes, et mõlemad pooled aktsepteerivad mõtet ''„Jumal eksisteerib“'', kui [[väide|väidet]]; selleasemel paigutavad nad eba-kognitivismi eraldiseisvasse kategooriasse.
====Metafüüsilised väited====
[[pilt:Epikouros_BM_1843.jpg|thumb|left|[[Epicurus]] – [[Kurjuse probleem]]i autor. [[David Hume]] koostas tema järgi rea küsimusi, mis iseloomustab Kurjuse probleemi: „On [[Jumal]] tahtlik kurjust tõrjuma, kuid mitte võimeline? Siis on ta võimetu. On ta võimeline, aga mitte tahtlik? Siis on ta pahatahtlik. On ta nii võimeline, kui ka tahtlik? Kust tuleb siis [[kurjus]]? Pole ta ei võimeline, ega tahtlik? Miks teda siis kutsuda Jumalaks.“]]
[[metafüüsika|Metafüüsiline]] ateism baseerub [[metafüüsiline monism|metafüüsilisel monismil]] – vaade, mille kohaselt reaalsus on [[homogeensus|homogeene]] ja jagamatu. Absoluutsed metafüüsilised ateistid pooldavad teatavat füüsilisust, mistõttu nad eitavad otseselt igasuguste [[mittemateriaalsus|mittemateriaalsete]] olendite olemasolu. Suhtelised [[metafüüsika|metafüüsilised]] ateistid säilitavad kaudse eituse [[jumal|jumala]] kontseptsioonide suhtes, mis on ühildamatud nende individuaalse [[filosoofia]] ja omaduste vahel, mida tavaliselt jumalustele omistatakse – üleloomulikus, isiklik suhe või ühtsus inimestega. Suhtelise [[metafüüsika|metafüüsilise]] ateismi hulka kuuluvad [[panteism]], [[panenteism]] ja [[deism]].
[[Epikuros]] (341–270 eKr) oli esimene, kes tõstatas nn. [[kurjuse probleem]]i. [[David Hume]] (1711–1776) oma töös [[„Loomulikku religiooni puudutavad dialoogid“|„Dialoogid loomulikust religioonist“]] (Dialogues concerning natural religion, [[1779]]) viitas [[kurjuse probleem|Epikurose probleemile]], esitades rea küsimusi, mis illustreerivad k[[Kurjuse probleem|urjuse probleem]]i: „Kas [[Jumal]] tahab kurjust tõrjuma, kuid ei suuda? Siis on ta võimetu. On ta võimeline, aga ei taha? Siis on ta pahatahtlik. On ta nii võimeline, aga ka tahab? Kust tuleb siis [[kurjus]]? Pole ta ei võimeline, ega tahtlik? Miks teda siis kutsuda Jumalaks.“ K
====Psühholoogilised, sotsioloogilised ja majanduslikud väited====
Filosoofid, nagu [[ludwig feuerbach|Ludwig Andreas Feuerbach]] (1804–1872) ja [[Sigmund Freud]] (1856–1939), väitsid, et [[Jumal]] ja muud religioossed usud on inimeste [[leiutis]], loodud täitma nende erinevaid [[psühholoogia|psühholoogilisi]] tahtmisi ja vajadusi. Sarnane on ka paljude [[budism|budistide]] arvamus. [[Karl Marx]] (1818–1883) ja [[Friedrich Engels]] (1820–1895), mõjutatuna [[Ludwig Feuerbach|Feuerbach'i]] töödest, ütlevad, et [[religioon]] ja [[Jumal]] on ühiskondlikud funktsioonid, mida kasutatakse võimul olevate isikute poolt survestamaks töölisklassi. [[Mihhail Bakunin]]'i (1814–1876) sõnul „[[jumal|Jumala]] idee ajendab loobuma arukusest ja õiglusest; see on kõige lõplikum inimvabaduse eitus ja lõpeb tingimata [[inimkond|inimkonna]] orjastamisega, nii teoorias kui ka praktikas.“ ta pööras ringi [[Voltaire]]'i kuulsa [[aforism|aforismi]]: „Kui jumalat poleks, tuleks ta leiutada,“ kirjutades selle asemel: „Kui jumal eksisteeriks, tuleks ta ilmtingimata kaotada.“
====Loogilised ja tõenduslikud väited====
Loogiline ateism väidab, et paljud erinevad jumala kontseptsioonid, nagu näiteks [[kristlus|kristlik]] [[jeesus|personaalne jumal]], on kirjeldatud [[loogika|loogiliselt]] vasturääkivate omadustega. Sellised ateistid esitavad deduktiivseid argumente [[jumal|jumala]] olemasolu kohta, mis kinnitavad ebakõlasid teatud omaduste vahel, nagu näiteks [[täiuslikus]] ja [[muutumatus]], isikupärasus(isikuline jumal) ja [[mittemateriaalsus|mittematerialistlik]] olend, [[täiuslikus]], [[looja]] olend, täielik headus, [[üleloomulikus]], [[õiglus]] ja halastus.
Ateistid arvavad, et maailma, nagu seda nemad kogevad ei saa lepitada [[teoloogia|teoloogide]] poolt kirjeldatud jumalaga. Nad ütlevad, et kõiketeadev, kõikhea ja [[kõikvõimsus|kõikvõimas]] [[Jumal]] ei ole vastav maailmale, kus esineb [[kurjus]], [[ebaõiglus]] ja kannatused. Sama argument on esitatud [[Siddhārtha Gautama]]le, [[budism]]i loojale. Ateistid toovad välja sekkuva ja [[looja|looja jumala]] eksisteerimisele viitavate tõendite puudumise ja [[teadus|teaduslikult]] üldtunnustatud tõendeid [[loodusseadused|loodusseaduslikult]] tekkinud ja kulgenud [[universum|universumi]] ja selles toimivate süsteemide kohta, nagu näiteks [[evolutsioon]], [[Suur Pauk]], [[Isaac Newton|Newtoni]] [[mehhaanika]] ja [[termodünaamika]] seadused.
====Antropotsentrilised väited====
[[Aksioloogia|Aksioloogiline]], või konstruktiivne, ateism hülgab [[jumala olemasolu]] [[humanism|humaansuse]], kui ''kõrgema absoluudi'' kasuks. Taoline ateismi vorm esitab [[humaansus|humaansust]] kui absoluutset [[eetika]] ja [[moraal|moraalsete]] väärtuste allikat ning soovitab inimestel moraalseid probleeme lahendada ilma Jumalata. [[Karl Marx|Marx]], [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Sigmund Freud|Freud]] ja [[Jean-Paul Sartre|Satre]] kasutasid taolist väljendust, andmaks edasi sõnumeid vabastamisest, täielikust arengust ja aheldamata õnnest.
Kõige tavalisem [[krititsism]] ateismi vastu on olnud vastupidine – õiglase [[jumal|Jumala]] eitamine viib inimeste moraalse [[relativism|relativismini]], jättes nad [[moraal|moraalse]] ja [[eetika|eetilise]] aluspõhjata või muudab elu mõttetuks ning meeleheitlikuks. Paljud ateistid, aga ka rahvusvahelise impressionismi sabarakud, on sellele vastu vaielnud väites, et [[jumal|jumal]] ei ole [[eetika]] ja [[moraal|moraali]] autoriks, vaid inimeste endi positiivsete omaduste ja soovide peegelduseks. [[Jean Meslier]] järeldas: „Kas Jumal eksisteerib või mitte [...] inimese moraalne aluspõhi jääb alati samaks, tulenedes tema enda loomusest.“
==Ajalugu==
Kuigi termin pärineb [[16. sajand]]i [[Prantsusmaa]]lt, on dokumenteeritud ideid, mida tänapäeval tuntaks kui ateismi, leitud nii [[antiikaeg|klassikalisest antiigist]] kui ka [[Veedad]]e perioodist.
===Varajane India religioon===
Ateistlikud koolid asutatakse hinduismis, mis on muidu väga [[teism|teistlik]] [[religioon]]. Läbinisti [[materialism|materialistlik]] ja anti-teistlik filosoofiline [[Cârvâka]] [[koolkond]], mis sai alguse umbes [[6. sajand eKr|6. sajandil eKr]] on ilmselt kõige otsesemalt ateistlik koolkond [[India]]s. Seda filosoofilist haru klassifitseeritakse kui heterodokset süsteemi ja seda ei peeta osaks kuuest ortodoksest koolkonnast [[hinduism]]is, aga on sellegipoolest mainimisvääriv [[materialism|materialistlik]] liikumine hinduismis. [[Somnath Chatterjee|Chatterjee]] ja [[Akshay Kumar Datta|Datta]] selgitavad, et meie teadmised [[Cârvâka]] filosoofiatest on killustunud ja baseeruvad suuresti teiste koolkondade kriitikal ning see ei ole elav [[traditsioon]]:
*„Kuigi mingil kujul on materialism Indias alati eksisteerinud, ja sellele on aeg ajalt ka viidatud Veedades, [[budism|budistlikus]] kirjanduses ja [[eepos]]tes, ei leidu hilisemates filosoofilistes töödes mingit süstemaatilist materialismi, ega ühtki jäljendavat koolkonda. Kuid peaaegu iga töö teiste koolkondade poolt sisaldab [[krititsism|kriitikat]] materialistlikke ideede vastu, mida [[Carvaka]] esindas. Teadmised India materialismi kohta põhinevad peamiselt just neil.“
Teised India filosoofid, keda tavaliselt võetakse, kui ateistlikke, on [[Samkhya]] ja [[Purva Mimamsa]]. Isikupärase jumaluse eitamist Indias on näha ka [[jainism]]is ja budismis.
===Klassikaline antiik===
[[Pilt:David_-_The_Death_of_Socrates.jpg|pisi|250px|"[[Socratese surm]]", [[Jacques-Louis David]] (1787). Maal kujutab hetke, millal Socrates valmistub võtma mürgikarikat.]]
Läänelik ateism pärineb [[Sokrates]]e-eelsest [[Vana-Kreeka]] [[filosoofia]]st, kuid see ei ilmunud, kui eraldiseisev [[maailmavaade]], enne hilist [[Valgustus]]t. [[5. sajand eKr|5. sajandil eKr]] elanud Vana-Kreeka filosoof [[Diagoras]]t teatakse kui "esimest ateisti", kes tugevalt kritiseeris [[religioon|religiooni]] ja [[müstitsism|müstitsismi]]. [[Critias]] pidas [[religioon|religiooni]] inimlikuks leiutiseks, mis kasutatuna hirmutamiseks sunnib inimesi [[moraal|moraali]]. [[atomism|Atomistid]], nagu [[Democritus]], üritasid maailma puhtalt materialistlikult seletada, kasutamata midagi [[spirituaalsus|spirituaalset]] või [[müstika|müstilist]]. Teiste [[Socrates]]e-eelsete [[filosoof|filosoofide]], kellel oli ateistlike kalduvusi, kuulusid [[Prodicus]] ja [[Protagoras]]. [[3 eKr|3. sajandil e.Kr]] filosoofid [[Theodorus]] ja [[Strato|Lamsacus'e Strato]] ei uskunud samuti jumalate olemasollu.
[[Socrates|Socratest]] (''ca'' 471–399 eKr) süüdistati [[jumalakartmatus|jumalakartmatuses]], kuna ta julgustas inimesi küsitlema jumalate olemust. Kuigi ta vaidles oma süüdistustele vastu, öeldes, et ta ei saa olla täielik ateist, kuna ta usub [[hing|hingi]], mõisteti ta surma.
[[Euhemerus]] (''ca'' 330–260 eKr) ütles, et jumalad on kõigest jumalikustatud mineviku valitsejad, vallutajad ja asutajad ning [[kultus|kultused]] ja [[religioon|religioonid]] on jätk kadunud [[kuningriik|kuningriikidest]] ja varasematest [[poliitika|poliitilistest struktuuridest]]. Kuigi [[Euhemerus]] ei olnud täielik ateist süüdistati teda ''ateismi'' levitamises üle asustatud maa ning jumalate kadunuks tembeldamises'.
[[atomism|Atomistlik]] [[materialism|materialist]] [[Epicurus]] (''ca'' 341–270 eKr) vaidlustas paljusid religioosseid [[doktriin|doktriine]], sealhulgas hauataguse elu ja isikutaolise jumaluse eksisteerimist. Ta pidas hinge täielikult materiaalseks ning [[surelikkus|surelikuks]]. [[Epikurism]] ei välistanud [[jumala olemasolu|jumalate olemasolu]], kuid ta arvas, et kui need oleks olemas, siis ei huvituks viimased [[inimkond|inimkonnast]].
[[Vana-Rooma|Rooma]] poeet [[Lucretius]] (''ca'' 99–55 eKr) nõustus, et kui jumalad eksisteeriks, siis ei hooliks nad inimkonnast ning nad oleksid võimetud mõjutama loomulikku maailma. Samal põhjusel arvas ta ei inimesed ei tohiks karta [[üleloomulikkus|üleloomulikust]]. Oma teoses [[De rerum natura]] (Asjade iseloom) seletas ta lahti oma [[epikurism|epikuursed]] vaated [[kosmos|kosmosele]], [[aatom|aatomitele]], [[hing|hingele]], [[moraal|moraalile]] ja [[religioon|religioonile]] – samuti oli ta [[epicurus|Epicuruse]] filosoofia populariseerija [[Vana-Rooma|Roomas]].
[[Vana-Rooma|Rooma]] [[filosoof]] [[Sextus Empiricus]] (''ca'' 160–210 pKr) tegi ettepaneku jätta otsuse tegemata peaaegu igasuguse [[usk|usu]] kohta ([[skeptitsism|skeptitsismi]] vorm, nimega [[pyrronism]]). Miski pole loomupäraselt halb ning meelerahu on saavutatav hukkamõistmisest loobumisega. Tema suure mahuga säilinud tööd on jätnud jäädava jälje hilisematele filosoofidele.
Ateismi tähendus muutus läbi [[antiikaeg|klassikalise antiigi]]. Varajast [[kristlus|kristlust]] nimetati ateismiks, kuna [[kristlane|kristlased]] keeldusid uskumast tollastesse [[paganlus|paganlikesse]] jumalustesse. [[rooma riik|Rooma impeeriumi]] aegadel hukati [[kristlane|kristlasi]] nende usu puudumise tõttu [[vanarooma mütoloogia|Rooma jumalatesse]]. Kui [[Theodosius I]] ajal [[kristlus]] sai [[rooma riik|Rooma]] ametlikuks usuks, tehti [[ketserlus]] karistatavaks.
===Varajane keskaeg kuni renessanss===
Ateistlike vaadete omaksvõtt [[euroopa|Euroopas]] varajasel [[keskaeg|keskajal]] ja [[keskaeg|keskajal]] oli küllaltki haruldane (vt. [[Inkvisitsioon|Keskaegne Inkvisitsioon]]); huvi [[metafüüsika]], [[religioon|religiooni]] ja [[teoloogia]] vastu oli inimeste hulgas valdaval kohal. Ometi oli ka liikumisi, mis tegelesid heterodoksete kontseptsioonidega [[kristlus|kristliku]] [[jeesus|Jumala]] kohta, sealhulgas peavoolust erinevate vaadetega loodusele ning Jumala kõikvõimsuse ja – teadlikkusele. [[indiviid|Indiviidid]] ja grupid, nagu [[Johannes Eriugena]], [[David Dinantist]], [[Bena Amalric]] ja [[Vaba Vaimu Brethen]] säilitasid [[kristlus|kristliku]] vaatenurga. [[Nicolas Cusa]] pooldas teatavat vormi [[fideism|fideismi]], mida ta ise kutsus '[[docta ignorantia]]' (õpitud ignorantsus), väites, et [[Jumal]] on väljaspool inimlikku liigitamist ning meie teadmised Jumalast piirduvad oletustega. [[William Ockham]] inspireerituna anti-metafüüsilistest kalduvustest koos oma nominaalse piiranguga inimmõistusele seoses üksikute objektidega, arvas et jumala olemust on võimatu inimintellekti poolt [[intuitiivsus|intuitiivselt]] või [[ratsionalism|ratsionaalselt]] hoomata. [[william ockham|Ockhami]] järgijad, nagu [[John Mirecourt]] ja [[Nicholas Autrecourt]], edendasid ta vaateid. Tulemuseks olev usu ja mõistuspärasuse eraldumine mõjutas hilisemaid [[teoloog|teolooge]] nagu [[John Wycliffe]], [[Jan Hus]] ja [[Martin Luther]].
[[Renessanss]] laiendas suurel määral ja skeptilise [[maailmavaade|maailmakäsitluse]] ulatust. Inimesed, nagu [[Leonardo da Vinci]], otsisid eksperimenteerimises võimalusi maailma ja jumala seletamiseks ja vastandusid religioossete [[autoriteet|autoriteetide]] argumentidele. Teiste [[religioon|religiooni]] ja [[kirik|Kiriku]] [[kriitik|kriitikute]] hulka kuulusid [[Niccolo Machiavelli]], [[Bonaventure des Periers]] ja [[Francois Rabelais]].
===Varajane modernismi periood===
[[renessanss|Renessanssi]] ja [[reformatsioon|reformatsiooni]] ajastud olid tunnistajaks religioosse tulisuse taasärkamisele, kuna vohasid uued religioossed [[ordu|ordud]], kogukonnad ja usule pühendumised katolikus maailmas. Ilmus ühe enam [[askeet|askeetlikke]] [[protestantism|protestantlikke]] [[sekt|sekte]], nagu näiteks [[kalvinist|kalvinistid]]. See ajastu täis rivaalitsemist religioonis, edendas [[spekulatsioon|spekulatsioone]] [[teoloogia|teoloogia]] ja [[filosoofia]] vallas, millest suurt osa kasutati hiljem religiooni skeptilise [[maailmavaade|maailmavaate]] edasiarendamiseks.
[[kristlus|Kristluse]] [[krititsism|kriitika]] muutus [[17. sajand|17.]] – [[18. sajand|18. sajandil]] üha sagedamaks, seda eriti [[Inglismaa]]l ja [[Prantsusmaa]]l, kus tolleaegsete allikate sõnul näis [[religioon]] vaevlevat ebaterves olekus. Mõned [[protestantism|protestantlikud]] mõtlejad, nagu [[Thomas Hobbes]], võtsid omaks [[materialism|materialistliku]] [[filosoofia]] ja [[skeptitsism]]i seletamaks [[üleloomulikkus|üleloomulikena]] näivaid ilminguid. [[17. sajand]]il hilisemal poolel muutus [[deism]] üldtunnustatud vaateks [[intellektuaal|intellektuaalide]] hulgas, nagu [[John Toland]], ja praktiliselt kõik [[18. sajand]]i [[filosoof|filosoofid]] tunnistasid omaks mingit sorti [[deism|deistliku]] [[maailmavaade|maailmavaate]]. Hoolimata nende [[kristlus|kristluse]] naeruvääristamisest, näitasid paljud [[deist|deistid]] üles põlgust ateismi vastu. Esimene tõeline ateist, kes hülgas [[deism]]i idee ja otseselt eitas [[jumala]](te) olemasolu oli [[prantsusmaa|Prantsuse]] [[preester]] [[Jean Meslier]] (1664–1729), kelle mahukas ''[[testament]]'' ateismist, leiti alles peale tema [[surm|surma]]. [[jean meslier|Meslier]] pidas [[religioon|religiooni]] ''õhulossiks'' ja [[teoloogia|teoloogiat]] ''ignorantsus looduslike põhjuste osas, mis on taandatud süsteemini'', ta kahtles [[kristlus|kristliku]] [[moraal|moraali]] õigsuses ja arvas, et [[religioon]] tervikuna on valitseva [[eliit|eliidi]] fabrikatsioon. Temale järgnes teisigi avalikult ateistlike mõtlejaid, nagu näiteks [[Baron d'Holbach]], kes ilmutas ennast ateistina [[18. sajand|18. sajandi]] lõpupoole – ajal, mil [[Jumal]]a eitamine oli vähem ohtlik seisukoht. [[David Hume]] oli kõige süstemaatilisem [[valgustus|Valgustuse]] esindaja, kes arendas [[skeptitsism|skeptilist]] [[epistemoloogia]]t, põhjendades seda [[empirism|empirismiga]], õõnestades [[teoloogia]] [[metafüüsika|metafüüsilisi]] aluseid.
[[Ludwig Feuerbach]] (1804–1872) kelle mõtlemise lähtepunkt oli [[Johann Wolfgang von Goethe|Goethe]] lause: „Kellel on [[teadus]], see ei vaja [[religioon]]i,“ õpetuse järgi ei loonud [[Jumal]] inimest oma näo järgi, vaid inimesed lõid Jumala oma soovide ja ootuste järgi – [[usk]] on [[inimkond|inimkonna]] lapseuni, see tuleb asendada [[humanism|inimlikkuse]], [[teadus]]e ja [[tsivilisatsioon|tsivilisatsiooniga]]. [[Ludwig Feuerbach|Feuerbach]] arvas, et kui inimesed lakkaksid uskumast Jumalasse, hakkaksid nad lõpuks ometi uskuma endasse ning eemaldaksid [[ühiskond|ühiskonnast]] selle tõelise [[kurjus|kurjuse]], mille peegelpildiks on [[religioon|jumalausk]]. Tema peateos [[„Kristluse olemus“]] („Das Wesen des Christentums“, 1841) mõjutas märgatavalt filosoofe nagu [[Friedrich Engels|Engels]], [[Karl Marx|Marx]], [[David Strauss]] ja [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]].
[[Prantsuse revolutsioon]] tõi ateismi peidust välja ning paiskas selle avalikku sfääri. Püüded kehtestada [[Vaimulikkonna Administratiivreformi]] [[1790]]. aastal viisid vägivallani [[vaimulik|vaimulike]] vastu ning paljud neist kihutati maalt välja. Kaootilis-poliitilised sündmused revolutsioonilises [[Pariis|Pariisis]] lubasid [[1793]]. aastal lõpuks radikaalsetel [[jakobiinid|jakobiinidel]] haarata võimu ja rakendada nende Terrorit.
Usupoliitikas üritasid [[jakobiinid]] algselt rakendada ateismi, kuid [[Maximilien Robespierre|Robespierre]] – [[Prantsuse revolutsioon]]i üks tuntumaid juhte – leidis, et see ei ole kõige õigem tee ning rajas [[kõrgema olendi kultus|kõrgema olendi kultuse]]. See oli veider segu ratsionaalsest maailmatunnetusest, [[kristlus|kristlusest]] ja [[antiikaeg|antiikaegsetest]] [[sümpoosion|sümpoosionitest]], mis enamikele inimestest tundus suhteliselt naeruväärne. Paralleelselt sellega eksisteeris ka [[Mõistuse kultus]], kus kummardati mõistuse, [[intelligentsus|tarkuse]] ja teiste analoogsete nähtuste ja omaduste [[personifikatsioon]]e, [[Notre-Dame|Notre Dame'i kirik]] kuulutati [[mõistuse tempel|Mõistuse templiks]]. Taoline [[religioon|religiooni]] tagakiusamine lõppes [[Termidoorlaste]] vastuhakuga, kuid mõned selle perioodi ilmalikkustavad meetmed jäid [[prantsusmaa|Prantsuse]] poliitika püsivateks osadeks.
[[Napoleon Bonaparte|Napoleoni]] ajastu isoleeris ilmaliku mõju [[prantsusmaa|Prantsuse]] ühiskonnas ja viis revolutsiooni edasi [[Põhja-Itaalia|Põhja-Itaaliasse]], lootuses luua uut kergesti vormitavat riiki. [[19. sajand|19. sajandil]] pühendasid paljud ateistid ja muud anti-religioossed mõtlejad oma jõupingutused poliitilisele ja sotsiaalsele [[revolutsioon]]ile, aidates kaasa [[Risorgimento]] liikumisele [[Itaalia]]s ja rahvusvahelise sotsialismi kasvule. [[19. sajand|19. sajandi]] viimasel poolel tõusis ateism tänu ratsionaalsetest vabamõtlejatest filosoofide mõjule olulisele kohale ühiskonnas. Selle ajastu prominentsed [[Saksamaa|Saksa]] filosoofid eitasid jumaluste olemasolu ning kritiseerisid [[religioon]]i, nende hulgas [[Ludwig Feuerbach]], [[Arthur Schopenhauer]], [[Karl Marx]] ja [[Friedrich Nietzsche]].
[[Karl Marx]] (1818–1883) väitis, et: „[[Jumal]] on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks,“ vastandudes [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel|Hegelile]], kelle meelest oli Jumal see, kes meid [[kapitalism|kapitalismi]] juhtis. [[Karl Marx|Marxi]] kuulus väljend on: „[[Religioon]] on [[oopium]] rahvale.“ [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]] ütles tollase religiooni seisundi kohta: „Jumal on surnud. Jumal jääb surnuks. Me tapsime ta.“ [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[Ameerika Ühendriikide kodusõda|Kodusõja veteran]], poliitik ja [[oraator]] [[Robert G. Ingersoll]] ütles: „Religioon ei reformi eales inimkonda, sest religioon on orjus.“
===Hiline modernismi periood===
Hilisem modernismi perioodsajandil arenes ateism, eriti selle praktiline külg, paljudes erinevates ühiskonna aspektides. Ateistlik mõtteviis leidis tunnustust paljudes teistes, laiemates filosoofiates, nagu [[eksistentsialism|eksistentsialismis]], [[objektivism|objektivismis]], sekulaarses humanismis, [[nihilism|nihilismis]], [[loogiline positivism|loogilises positivismis]], [[marksism|marksismis]], [[feminism|feminismis]] ja üleüldistes teaduslikes ja ratsionaalsetes liikumistes.
[[Loogiline positivism]] ja teaduslik [[stsientis]]m sillutasid teed [[neopositivism|neopositivismile]], [[analüütiline filosoofia|analüütilisele filosoofiale]], [[strukturalism|strukturalismile]] ja [[naturalism|naturalismile]]. [[Neopositivism]] ja [[analüütiline filosoofia]] loobusid klassikalisest [[ratsionalism|ratsionalismist]] ja metafüüsikast range [[empirism]]i ja [[epistemoloogia|epistemoloogilise]] [[nominalism]]i kasuks. Selle toetaja [[Bertrand Russell]] (1872–1970) nimetas end filosoofiliseks [[agnostik|agnostikuks]] ja praktiliseks ateistiks. Ta kirjutas, et suhtub kristlikku Jumalasse nagu [[Vana-Kreeka|vana kreeka]] [[Vanakreeka mütoloogia|jumalatesse]]: ta on veendunud, et neid ei ole olemas, kuid ei suuda seda reaalselt tõestada. Oma positsiooni väljendas ta kirjutistes [["Am I an Atheist or an Agnostic?"]] ([["Kas ma olen ateist või agnostik?"]]) ja [["Why I am not a Christian?"]] ([["Miks ma ei ole kristlane?"]]). [[Ludwig Wittgenstein]] (1889–1951) üritas oma varastes töödes eraldada üksteisest metafüüsilise ja üleloomulikust kirjeldava keele. [[A. J. Ayer]] (1910–1989) ütles, et religioossed väited on juba põhimõtteliselt tõendamatud ning seeläbi pole mõtet nende teemal arutleda. Seetõttu otsustas ta truuks jääda empiirilistele teadustele. [[Claude Lévi-Strauss|Levi-Strauss]] arvas, et religioosne keel ja selle tähendus peitub inimese [[alateadvus|alateadvuses]], seega pole selles midagi üleloomulikku. [[J. N. Findlay]] ja [[J. J. C. Smart]] väitsid, et [[Jumala olemasolu]] ei ole loogiliselt vajalik. [[naturalism|Naturalistlikud]] ja [[materialistlik monism|materialistlikud monistid]], nagu näiteks [[John Dewey]], pidasid loodust ja selles kehtivaid seadusi kõige aluseks, seeläbi eirates jumaluse olemasolu ja [[surematus]]t.
[[pilt:Ariane_Sherine_and_Richard_Dawkins_at_the_Atheist_Bus_Campaign_launch.jpg|thumb|left|250px|[[Richard Dawkins]] ja [[Ariane Sherine]] Ateismi Bussi avamisel.]]
[[20. sajand]] oli tunnistajaks poliitilise ateismi edasisele arengule, mida tõukas tagant [[Karl Marx|Marxi]] ja [[Friedrich Engels|Engelsi]] tööde levik ja avalik tõlgendamine. Peale [[1917]]. aasta [[Vene revolutsioon]]i suurenes mõneks aastaks vabadus vähemuslike religioonide osas, kuid lõppes järsult [[Jossif Stalin|Stalini]] võimuletulekuga [[1922]]. aastal, kui viimane kehtestas [[isikukultus]]e ning repressiooni poliitika. [[Nõukogude Liit]] ja muud kommunistlikud riigid edendasid ja propageerisid ateismi ning vastandusid religioonile, seda tihti vägivallaga. Muud juhid, nagu näiteks [[E. V. Ramasamy]] ([[Periyar]]), kes oli üks [[India]] juhte – võitles [[hinduism]]i ja [[brahmanism]]i vastu, süüdistades neid inimeste diskrimineerimises [[kastisüsteem]]i ja religiooni kaudu.
[[1966]]. aastal küsis ajakiri [[Time]]: „Kas Jumal on surnud?“ viidates väitele, et hinnanguliselt elab pool inimkonnast mitte-religioosse võimu all ning veel miljonitel inimestel [[Aafrika]]s, [[Aasia]]s ja [[Lõuna-Ameerika]]s puudub teadmine kristlikust [[jeesus|Jumalast]]. Järgneval aastal teatas [[Albaania]] valitsus mõjutatuna [[kommunistlik režiim|kommunistlikust režiimist]] igasuguste religioossete institutsioonide sulgemisest, kuulutades [[Albaania]] maailma esimeseks ametlikult ateistlikuks riigiks. Taolised sündmused lõid negatiivseid seoseid ateismi kohta,seda eriti [[Ameerika Ühendriigid|USA]] piirkondades, kus [[antikommunism]] oli päevakorras, sealjuures hoolimata faktist, et üldtunnustatud prominentsed ateistid olid anti-kommunistlike vaadetega.
Alates [[Berliini müür]]i langemisest vähenes aktiivsete ateistlike režiimide arv. [[2006]]. aastal väitis [[Timothy Shaw]], et Jumala-põhised liikumised kogevad üha kasvavat enesekindlust ja mõjukust olles vastamisi ilmalike [[ideoloogia|ideoloogiatega]]. [[Gregory S. Paul]] ja [[Phil Zuckermann]] peavad seda aga [[müüt|müüdiks]] ja arvavad, et tegelikult on situatsioon palju keerulisem ning nüansirikkam.
==Demograafia==
[[pilt:Europe_belief_in_god.svg|thumb|250px|Inimeste hulk protsentides, kes vastas [[2005]]. aastal küsimusele, kas nad ''usuvad, et jumal on olemas?'' jaatavalt.]]
Raske on kindlaks määrata ateistide täpset hulka maailmas. Erinevad religiooniteemalised küsitlused võivad ateismi defineerida erinevalt või tõmmata erinevaid piire ateismi, mitte-religioossete uskumuste, mitte-teistlike religioonide või spirituaalsete uskumuste vahele. Lisaks eelmainitule, võivad erinevad inimesed hoiduda enda ateistiks nimetamisest, kartes [[diskrimineerimine|diskrimineerimist]], sotsiaalset halvakspanu või hukkamõistu. [[Encyclopaedia Britannica|Britannica entsüklopeedias]] avaldatud [[uuring]] aastast [[2005]] väidab, et 11,9% maailma populatsioonist on mitte-religioosne ja 2,3 % ateistlik. See, aga ei sisalda endas neid, kes järgivad ateistlike religioone, nagu näiteks osad [[budism|budistid]]. [[suurbritannia|Briti]] ajalehes [[Financial Times]] avaldatud küsitlus (november – detsember, [[2006]]) kaasas endas [[Ameerika Ühendriigid|USA]] ja viie [[Euroopa]] riigi elanikkonda. Uurimuses selgus, et ameeriklased on altimad uskuma jumalat (73%) või mõnda muud sorti kõrgemat võimu, kui eurooplased. [[Euroopa]] täiskasvanute hulgas näitas kõrgemat usumäära [[Itaalia]] (62%) ja väiksemat [[Prantsusmaa]] (27%). Prantsusmaal tunnistas 32% uurimuses osalejatest end ateistiks ja 32% agnostikuks. Ametlik [[euroopa Liit|Euroopa Liidu]] uurimus näitab sarnaseid tulemusi: 18% [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] elanikkonnast ei usu jumalat, 27% usub mingit sorti ''võimu või elujõudu'' ja 52% usub spetsiifilist jumalat. Proportsionaalselt 65% usklikest leidub nende seas, kes lahkusid koolist 15 aastaselt, samuti näitab uurimus, et need, kes peavad end pärinevat karmi üleskasvatusega perekonnast, soostuvad enam jumalat uskuma, kui need, kes peavad oma kasvatust vabameelseks.
Teadusajakirjas [[Nature]] [[1998]]. aastal avaldatud uurimus märkis ära, et [[Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia]] (U.S. National Academy of Science) liikmete hulgas on usk jumalasse või hauatagusesse ellu väga madal – ainult 7% uskus isikulist Jumalat võrreldes [[Ameerika Ühendriigid|USA]] keskmisega, mis on 85%.
[[2009]]. aasta alguses uuringuagentuuri [[Gallup]]i poolt läbiviidud küsitluses 143 riigi hulgas selgus, et kõige ilmalikuma ellusuhtumisega riik maailmas on [[Eesti]]. Küsimusele ''„Kas religioon mängib teie igapäeva elus olulist rolli?“'' vastas [[eesti|Eestis]] positiivselt vaid 14% küsitluses osalenutest. Eestile järgnes [[Rootsi]] (17%), [[Taani]] (18%), [[Norra]] (20%) [[Tšehhi]] ja [[Aserbaidžaan]] (21%), [[Hong Kong]] (22%), [[Jaapan]] ja [[Prantsusmaa]] (25%) ja [[Mongoolia]] ja [[Valgevene]] (27%). [[Euroopa]] riikidest olid kõige religioossemad [[Itaalia]], [[Portugal]], [[Poola]], [[Rumeenia]] ja [[Kreeka]]. Kõige religioossem aga [[Egiptus]] (100%), millele järgnesid [[Sri Lanka]] ja [[Indoneesia]] (99%). [[Ameerika Ühendriigid|USA]] asetses nimekirjas keskel (65%).
[[USA]] [[Föderaalne Juurdlusbüroo|Föderaalse Juurdlusbüroo]] ([[FBI]]) poolt [[1997]]. aastal avaldatud andmed [[Ameerika Ühendriigid|USA]] vanglate populatsiooni kohta on näidanud, et võrdluses [[Ameerika Ühendriigid|USA]] populatsiooni keskmisega, leidub vanglates oluliselt vähem ateiste, kui mõne religiooni esindajaid.
Kuigi inimesi, kes nimetavad enda ateistiks, peetakse enamasti ebareligioosseteks, eksisteerib suuremate religioonide hulgas [[sekt]]e, mis eitavad looja-jumala eksistentsi. Viimastel aastatel on teatud religioossed usulahud hakanud koguma endasse hulgaliselt avameelselt ateistlike järgijaid, nagu näiteks ateistlik või [[humanistlik judaism]] ja [[Kristlikud ateistid]].
Kuna isegi rangeim positiivne ateism ei dikteeri endas keeldu ühelegi uskumusele (v.a. jumaluse eksisteerimine), siis võib ateistlik maailmapilt endas sisaldada kuipalju tahes erinevaid [[spirituaalsus|spirituaalseid]] uskumusi. Samal põhjusel varieeruvad ateistlikud [[eetika|eetilised]] tõekspidamised universaalsest [[humanism|humanismist]] (moraalkoodeks kehtib kõigile pidevalt), kuni moraalse [[nihilism|nihilismini]], mis ütleb, et igasugune [[moraal]] on tähtsusetu.
Kuigi on filosoofiline aabitsatõde, kapseldatud [[Plato]] [[euthyphro dilemma|Euthyphro dilemmas]], et jumalate roll hea ja halva äratundmises on kas mittevajalik või meelevaldne, on olnud püsival kohal poliitilistes vaidlustes seisukoht, et moraalsus peab tulenema Jumalast ja see ei saa eksiteerida ilma kõiketeadva loojata. Moraalseid ettekirjutisi nagu ''„Tapmine on vale“'' nähakse kui taevalikku [[seadus|seadust]], mis vajab kehtimiseks jumalikku seadustetegijat ja kohtunikku. Seevastu vaidlevad paljud ateistid selle paikapidavuses, öeldes et tegu on väära analoogiaga maiste seaduste vahel ja moraalsus ei sõltu seadusetegijast samal viisil nagu muul juhul.
[[suurbritannia|Briti]] evolutsiooni-bioloogia [[professor]], [[Oxfordi Ülikool]]i teadusdoktor, võitlev ateist ja teaduse populariseerija [[Richard Dawkins]] (1941–...) väidab oma best-sellerist raamatus [[„The God delusion“]] ([[„Jumala illusioon“]], [[2006]]), et moraalile leidub [[evolutsioon|evolutsiooniline]] seletus. Ta esitab küsimuse ''„Kas sa mõrvaksid, vägistaksid ja varastaks, kui teaksid, et Jumalat ei eksisteeri?“'' ja eeldab, et väga vähesed inimesed vastaksid sellele jaatavalt – seeläbi järeldades, et religioon ei ole vajalik moraalseks käitumiseks. Ta väidab, et moraalne konsensus mõjutas religioosseid juhte neid kasutama oma pühades tekstides; moraal ei pärine [[piibel|Piiblis]] kujutatud Jumal-autoriteedilt, vaid me ise valikuliselt samastame tollast moraali juba olemasolevaga.
Filosoofid [[Susan Neiman]] (1955–...) ja [[Julian Baggini]] (1968–...) väidavad teiste hulgas, et eetiline käitumine jumaliku mandaadi põhjal ei ole tõeline [[eetika]], vaid pime alluvus. [[julian baggini|Baggini]] ütleb, et ateism on ülem baas eetikale, kuna moraalsed alused religioossetes käskudes tulenevad kohustustest endist, kuid ateism võib pidada näiteks käsku ''„Sa pead varastama!“'' [[ebamoraalsus|ebamoraalseks]] sõltumata religioonist, seetõttu on ateism paindlikum moraali tõeliste väärtuste kindlakstegemisel. Kaasaegne [[suurbritannia|Briti]] poliitiline [[filosoof]] [[Martin Cohen]] on ajalooliselt tõlgendanud [[piibel|Piiblis]] esinevaid hukkamõiste piinamise ja [[orjus|orjuse]] kasuks, kui näiteid tõsiasjast, et religioosne hukkamõist järgneb poliitilistele ja sotsiaalsetele tavadele , mitte aga vastupidi. Samasugust kalduvust on ta ka omistanud väidetavalt kiretule ja [[objetiivsus|objektiivsele]] filosoofiale. [[martin cohen|Cohen]] laiendab eelmainitud argumenti detailsemalt poliitilises filosoofias [[plato|Platost]] [[mao zedong|Maoni]] tuues välja [[koraan|Koraani]], mida ta näeb kui [[keskaeg|keskaegsete]] moraalinormide säilitamist läbi muudatuste ilmalikus ühiskonnas.
[[ateist|Ateistid]], nagu [[Sam Harris]] (1967–...) arvavad, et Lääne religioonide toetumine jumalikule autoriteedile viib iseenesest [[autoritarism|autoritarismini]] ja [[dogmatism|dogmatismini]]. Religioosne [[fundamentalism]] ja väline religioon (kui religiooni aktsepteeritakse teenimaks teisi, rohkem tähtsamaid huve) on leitud olevat [[korrelatsioon|korrelatsioonis]] [[autoritarism]]i, [[dogmatism]]i ja eelarvamustega. See argument kombineerituna ajalooliste sündmustega, mis väidetakse ilmekalt demonstreerivat religiooni ohte, nagu [[ristisõjad]], [[inkvisitsioon]] ja [[nõiajahid]], kasutatakse tihti mitte-religioossete ateistide poolt õigustamaks oma maailmapilti ilma jumala(te) ja religiooni(de)ta.
== Vaata ka ==
* [[panteism]]
* [[agnostitsism]]
* [[naturalism]]
* [[materialism]]
* [[deism]]
* [[teism]]
* [[teaduslik ateism]] (poliitiline õppeaine Nõukogude Liidu kõrgkoolides)
*[[ketser]]
==Allikas==
*[[Tarmo Kulmar]]. ''Üldine usundilugu I'', õppesõnastik. Tartu 2000)
==Välislingid==
*[[Atko-Sulhan Remmel|Remmel, Atko]]. [http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2004/b16776859/remmel.pdf Ateismi ajaloost Eestis (XIX sajandi lõpust kuni aastani 1989).] [[Tartu]]: [[Tartu Ülikool]], [[2004]].
