'''Raamat''' on köidetud kogu teksti või piltidega lehti; ehk ka kogum ühest servast kokku liidetud, tavaliselt ühesuurusi ja ristkülikukujulisi [[paber]]ilehti, millel asub nähtaval või kombataval kujul [[märk]]idest koosnev [[tekst]]. Raamat üldisemas tähenduses on graafiline [[andmekandja]].
[[Kirjastus]]tegevuses, [[raamatuolenpedekaubandus]]es, [[hentaisuloga]] jm nimetatakse '''raamatuks''' ühekordselt [[trükiarv|tiražeeritud]] tekstikogumikku, millel on reeglina rahvusvaheline 10-kohaline identifitseerimiskood ([[ISBN]]). Raamatul on lehekülgi vähemalt 49 ([[brošüür]]il 5–48)<ref>http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/07Kultuur/20Trukitoodang/KU_12.htm (vaadatud 15.08.2013)</ref>. Käsikirjad, perioodilisedmanikunstenni ja seeriaväljaanded, samuti koomiksid, noodiraamatud, mitmesugused kataloogid, kasutusjuhendid jm raamatukujulised esemed selles mõttes raamatute hulka ei kuulu.
'''E-raamat''' on elektrooniliselt salvestatud suurem tekstikogumik.
'''Audioraamat''' on helikandjale salvestatud kuulatav tekstikogumik.
== Ajalooline ülevaade ==
Vanimad raamatud (selle sõna üldisemas tähenduses) olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekstid. Vanimaid [[kiilkiri|kiilkirjaga]] [[savitahvel|savitahvleid]] on säilinud [[Sumer]]i riigi ajast. [[Kiilkiri]] vajutati neile [[metall]]ist või [[bambus]]roost [[Krihvel (etnograafia)|krihvliga]], mida kirjutamise ajal hoiti rusikas.
[[Vana-Kreeka|Vana-Kreekas]] ja [[Vana-Rooma|Vana-Roomas]] kasutati ka [[metalltahvlid|metall]]- ja [[puutahvlid|puutahvleid]].
[[Vana-Hiina]]s raiuti [[kirjamärk|kirjamärgid]] [[14. sajand eKr|14. sajandist eKr]] kuni 1. sajandini [[peitel|peitli]] abil [[pronks]]esemetele. Pikemate tekstide kirjutamiseks kasutati [[Hiina]]s [[bambus]]tahvleid.
[[Euroopa]]s kasutati [[puutahvel|puu]]- ja [[vahatahvel|vahatahvleid]]. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse või servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku. Vastavalt tahvlite arvule saadi [[diptühhon]], [[triptühhon]] või [[polüptühhon]], mis sarnanes raamatuga.
Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam [[papüürus]]. [[Papüürus]]t õpiti valmistama esmakordselt [[4000 eKr|4000. aasta paiku eKr]] [[Vana-Egiptus|Egiptus]]es. [[Papüüruskäsikiri|Papüüruskäsikirju]] kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas.
[[Hilisantiikaeg|Hilisantiigis]] ja [[varakeskaeg|varakeskajal]] kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama [[pärgament|pärgamendile]], mida valmistati eriliselt töödeldud [[loomanahk|loomanahast]]. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja [[kaas|kaantega]] katma.
[[Antiikaeg|Antiikaja]] [[rullraamat]]u ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6–10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5–40 cm.
[[Hiina]]s tuli alates [[7. sajand]]ist seoses [[puulõige|puulõike]] levimisega rulli asemele [[voldik]] (lõõtsakujuline kaust). Teadaolevalt vanim paberile trükitud raamat on 金剛經 [[hiina keel|hiinakeelne]] [[Teemantsuutra]] aastast [[868]].
Tänu pärgamendi võidukäiguga tekkis rullile võistleja: [[koodeks]], tänapäeva raamatuköite algkuju. [[Koodeks]] sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt ([[ladina keel|ladina]] ''codex'' 'puutüvi'). Algselt koosnes iga [[Poogen (paber)|poogen]] omaette vihikkoodeksist, [[4. sajand]]il aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku [[raamatuplokk|raamatuplokiks]]. [[8. sajand]]il kinnitati raamatuplokid [[kanep]]ist [[nöör]]i või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai [[koodeks]] tänapäevase raamatu väliskuju.
Enne trükikunsti leiutamist oli ühiskonna kultuurisaavutuste ja vaimuloomingu oluliseks vahendajaks raamat-käsikiri. Raamat-käsikirja ei vajatud kuigi paljudes eksemplarides, sest lugeda oskajaid oli vähe. Raamatuid kirjutasid Vana-Kreekas ja Vana-Roomas ümber orjad või palgalised ümberkirjutajad. Keskajal kujunesid raamatute ümberkirjutamise keskusteks kloostrid. Raamatud kirjutati pärgamendile. Et pärgament oli kallis, siis kasutati seda sageli ka korduvalt – kraabiti vana tekst maha ja kirjutati uus asemele. 12. sajandist alates hakkas odavam paber pärgamenti välja tõrjuma.
== Trükikunst ==
Savist liikuvate trükimärkide kasutamise esimesed teated on pärit 11. sajandi Hiinast. Hieroglüüfide rohkuse ja meetodi keerukuse tõttu ei leidnud see moodus laia kasutust. Liikuvaid metallist trükitähti kasutati esmakordselt [[Korea|Koreas]], kus sel viisil trükiti esimene raamat [[1436]]. aastal.
Euroopas leiutas liikuvate metalltähtedega trükikunsti [[Johannes Gutenberg]]. Tema esimesed trükikatsetused olid aastail 1444–1448 [[Mainz|Mainzis]]. Aastail 1452–1455 trükkis Gutenberg oma 42-realise Piibli. Umbes 180 eksemplarist enamus (umbes 135) trükiti paberile, aga osa ka pärgamendile. Säilinud on 47 või 48 eksemplari, neist 21 on täielikud. Kaheteistkümnest säilinud pärgamentpiiblist on neli täielikud.
Trükikunst levis kiiresti kõigepealt [[Saksamaa|Saksamaal]], edasi [[Itaalia|Itaalias]], [[Madalmaade Kuningriik|Madalmaades]], [[Prantsusmaa|Prantsusmaal]], [[Poola|Poolas]], [[Inglismaa|Inglismaal]], [[Taani|Taanis]], [[Rootsi|Rootsis]]. Kuni 1500. aastani trükitud hällitrükised ehk [[inkunaabel|inkunaablid]] on valdavalt trükitud Saksamaal ja Itaalias. Alles 16.–17. sajandil jõudis trükikunst [[Ida-Euroopa|Ida-Euroopasse]] ja teistele mandritele.
<!--
[[15. sajand]]il raamatute levik Euroopas mitmekordistus seoses [[metall]]ist [[trükivormid]]e leiutamisega. [[Trükitehnoloogia]] arendamisse [[Euroopa]]s andis suure panuse [[Johannes Gutenberg]]. Gutenbergi [[piibel]] on vanim [[Euroopa]]s trükitud raamat, aastast [[1454]] või [[1455]]. Seda trükiti 160 – 180 eksemplari, neist vaid 36 paberile. Gutenbergi piibli eksemplare on tänapäevani säilinud 12. Paljud eksemplarid on käsitsi illustreeritud, sarnaselt käsikirjadele.
-->
== Raamat Eestis ==
Esimesi kirjaoskajaid arvatakse Eestis olnud 11.–12. sajandil. Käsikirjalised raamatud jõudsid Eestisse 13. sajandil. Aastal [[1208]] kutsus paavst [[Innocentius III]] üles toetama noort Liivimaa kirikut raamatutega. Vanim säilinud raamat Eestis on (vist?) 272-leheküljeline [[pärgament|pärgamentraamat]], mille algkäsikiri arvatakse olevat koostatud 12. sajandil Prantsusmaal ja ärakiri tehtud 13. sajandi alguses.
Varased raamatud olid käsiraamatud vaimulike talituste jaoks, kroonikad ja õiguslikud dokumendid. Kirjaoskust levitasid [[Toomkool|toom]]- ja kloostrikoolid. Varaseim eestikeelne raamat on [[1219]]–[[1220]] koostatud "[[Taani hindamisraamat]]", milles on ligi 500 eesti kohanime väheste muukeelsete andmetega. Varased raamatud Eestis olid kirjutatud pärgamendile, esimesed säilinud [[paber|paberdokumendid]] pärinevad 14. sajandi lõpust.
Trükitud raamat jõudis Eestisse väga kiiresti, juba [[1470]]. aastast on teada üsna suure hulga trükitud raamatute jõudmine [[Niguliste kirik|Niguliste kirikusse]]. [[Luterlus]] oli aktiivne oma õpetuse trükiteel levitaja. 1525. aastal ilmus trükist luterlik käsiraamat [[Liivimaa|Liivimaal]] kasutatavates keeltes, aga ühtegi eksemplari pole säilinud. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti saksa keeles koostatud ja [[Pühavaimu kirik|Pühavaimu kiriku]] kaplani ja eesti jutlustaja [[Johann Koell|Johann Koelli]] tõlgitud [[katekismus]] aastast [[1535]], tuntud kui [[Wanradti ja Koelli katekismus|Wanradt-Koelli katekismus]]. Raamatu kirjastas Tallinna rae ülesandel raamatukaupmees G. Schepeler, trükiti [[Wittenberg|Wittenbergis]] Hans Luffti trükikojas. Vanim täielikult säilinud eestikeelset teksti sisaldav raamat on [[1622]]. aastal [[Braunsberg|Braunsbergis]] trükitud ladinakeelne käsiraamat Liivimaa preestrite jaoks "[[Agenda Parva]]. In commodiorem vsum Sacerdotum Prouinciae Liuoniae conscripta". Selles on kiriklike kombetalituste juures vajalikke lauseid läti, eesti, poola ja saksa keeles.
Esimene [[trükikoda]] asutati 1631. aastal Tartus eelmisel aastal asutatud gümnaasiumi juures. Tallinna jõudis esimene trükikoda [[1634]]. aastal, kui Tallinna Gümnaasiumi juurde asutati trükikoda, kuhu asus tööle Christoph Reusner Stockholmist<ref name=":0">[[Küllike Kaplinski]], Raamatuköitjate tsunft nr 36, [[Õhtuleht]], 10.05.1991</ref>. Trükistes kasutati ladina ja gooti kirja.
Esimene Eestis trükitud eestikeelne raamat on Tallinnas kasvanud [[Heinrich Stahl]]i koostatud saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu "Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal" teine osa [[1637]]. aastal. Kuid juba 16.–17. sajandi vahetusel olevat Tallinnas kasutusel olnud eestikeelne lauluraamat, mis oli nähtavasti trükitud kusagil Saksamaal ja sellest pole leitud ainsatki eksemplari<ref name=":0" />. Esimene eestikeelne [[aabits]] trükiti [[1641]]. aastal, aga see ei ole säilinud. Vanim säilinud aabits on aastast [[1694]]. Vanim illustreeritud eestikeelne trükitud raamat on 1694–1695 valminud "Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat". Esimene eestikeelne [[entsüklopeedia]] ilmus aastail 1931–1937, sisaldas 75 754 artiklit ja trükiti 8000 eksemplari.
Esimesed [[Raamatukogu|raamatukogud]] tekkisid [[toomkapiitel|toomkapiitlite]], [[klooster|kloostrite]], linnamagistraatide ja orduasutuste juurde juba 13. sajandil. Varasemad teadaolevate eraraamatukogude omanikud olid Lääne-Euroopast Eestisse asunud raesekretärid, kirikuhärrad, juristid ja arstid. Raesekretäril härra Reinholdil oli 1507. aastal raamatukogu 48 köitega<ref name=":0" />. Kloostrid, kirikud, raad ja koolid hakkasid neile vajalikke raamatuid koguma kindlasti juba nende asutamisaegadest. 17. sajandi allikatest on teada kuni 1552. aastani Tallinnas tegutsenud raamatukogu, mille avamise aeg pole teada<ref name=":0" />. Raamatukogust järele jäänud raamatud anti 17. sajandi keskel Oleviste kiriku juurde asutatud linnaraamatukogule.
Esimene suurem raamatukauplus avati Tallinnas [[1650]] ja see kuulus Lorenz Jauchile. 17. sajandi lõpul sai Tallinnas tuntuimaks raamatukaupmeheks Adolf Simon<ref name=":0" />.
==Vaata ka==
*[[Bibliofiilia]]
*[[Book on demand]]
*[[Raamatuteadus]]
*[[Raamatuteaduse mõisteid]]
*[[Raamatukogu]]
*[[Audioraamat]]
*[[Raamatu ja roosi päev]]
*[[Raamat (ajaleht)]]
==Viited==
{{viited}}
== Kirjandust ==
* "Raamatu osa Eesti arengus" (koguteos; artiklite kogumik). Toimetanud [[Daniel Palgi]]. [[Eesti Kirjanduse Selts|EKS]], [[Tartu]] [[1935]], 312 lk
* [[Friedrich Puksoo]], "Raamat ja tema sõbrad". [[Valgus (kirjastus)|Valgus]], [[Tallinn]] [[1973]], 292 lk
* "Eesti raamat 1525–1975. Ajalooline ülevaade". Valgus, Tallinn 1978, 379 lk. Autorite kollektiiv: V. Miller (koostaja), K. Robert, M. Lott, R. Loodus, G. Reitsak, L. Püss, I. Tingre.
* [[Uno Liivaku]], "Eesti raamatu lugu". [[Monokkel (kirjastus)|Monokkel]], [[Tallinn]] [[1995]], 310 lk
