Gobelään: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
kõike |
nipet-näpet |
||
1. rida:
[[Pilt:Gobelins - Chancellerie (Musée Nissim de Camondo).JPG|pisi|Gobelään umbes aastast 1680]]'''Gobelään''' ehk piltvaip on põimetehnikas teostatud [[Tekstiilikunst|tekstiilikunsti]] üks alaliikidest, mida kootakse käsitsi
Gobelääni nimetus tuleneb piltvaipadest, mida kooti [[Manufacture de Gobelins|Manufacture des Gobelins]]´is Pariisis [[Louis XIV]] ajal<ref name="Kunstileksikon, 2001">Kunstileksikon. 2001. Eesti Klassikakirjastus, Tallinn. Lk 136</ref>. Alates 19. sajandist on terminit '''gobelään''' kasutatud piltvaipade ja suurte [[seinavaip]]ade üldnimetusena<ref name="Kunstileksikon, 2001"/>. Eesti keeles on sünonüümina kasutusel ka piltvaip (sks
== Gobeläänitehnika ==
Gobelääntehnika on üks põimetehnika liik, mille kudumisel kasutatakse erivärviliste lõngade segamiseks spetsiaalset kudumisvõtet - šrafuuri. Gobelääne kootakse
Gobelääni kudumiseks kulub suhteliselt kaua aega, nt 1m2 vaiba kudumine võib sõltuvalt tihedusest võtta kuni pool aastat.
== Ajalugu ==
Põimetehnikas piltvaipu on kootud viimased paar aastatuhat, millest annavad tunnistust vanakreeka müüdid [[Arachne]]<nowiki/>st ja [[Philomela]]<nowiki/>st. 4.-5. saj pKr kooti Egiptuses gobeläänitehnikale väga sarnases tehnikas nn Kopti tekstiile, mida iseloomustavad lihtsad motiivid ja suhteliselt väheste värvide kasutamine, samas olid kudumid tavaliselt väga tihedad. Kopti tekstiilidele on omane ka järskude nurkade all kootud koelõng (ing kl ''eccentric weft). ''Põimetehnika oli väga heal tasemel ka Kolumbuse-eelses Ladina-Ameerikas. Euroopa vanimaid seni säilinud põimevaipu on viikingiaegsed Överhogdali gobeläänid, mis leiti 1909.a Överhogdalist Rootsis.
Esimesi suuremaid kujutavaid piltvaipu kooti praeguse Saksamaa ning Šveitsi aladel keskajal. Kujutati pühakute elulugusid ja piiblistseene, figuurid oli tugevalt stiliseeritud, puudus ruumisügavus ja perspektiiv. Vaipade kavandamisel võeti eeskuju manuskriptide illustratsioonidest ning neid kooti kloostrites või mõne üliku õukonnas. Vaibad olid enamasti umbes 1m kõrged, kuid mitu meetrit laiad, mille peale oli osade kaupa jaotatud piltjutustus.
14. saj hoogustus gobelääntehnikas kudumine. Töökojad tekkisid Prantsusmaal ja [[Flandria]]<nowiki/>s. Gobelääne kasutati siseruumide kaunistamiseks ning soojustamiseks või kiriklikel tseremooniatel. Vaipade suurus sõltus seina pindalast, kuhu neid hiljem riputati. Klient määras vaiba ikonograafilise programmi ning kasutati ka tolleaegsete tunnustatud kunstnike kavandeid. Siiski oli kudujatel küllaltki vabad käed kavandite tõlgendamisel. Kudumistöökodades töötasid mehed 8-12 h päevas. Kudumisel kehtis tööjaotus, kus lihtsamaid osi kudusid õpipoisid ning detailsemaid kohti kogenumad kudujad. 15. saj hakati villa kõrval kasutama ka peenemaid koelõnga materjale nagu siid ning kullatud niidid, mis tõstis vaipade hinda veelgi. Gobeläänid ei olnud ainult dekoor, vaid väljendasid ka omaniku rikkust ja võimu.
Uus suund gobeläänikunstis saabus renessansiga. Selle mõtteliseks pöördepunktiks on paavst [[Leo X]] tellitud vaibaseeria "Apostlite teod", mille kavandas [[Raphael]] ning teostas Pieter van Aelsti töökoda Brüsselis. 16. saj alates muutusid gobeläänid maalilikumaks, järgiti perspektiivi ning figuurid modelleeriti
Gobeläänide
==Vaata ka==
|