Ambrotüüp: erinevus redaktsioonide vahel

Tänaseks ei ole Eesti muuseumide ja arhiivide fotokogudes säilinud ferrotüüpide ja ambrotüüpide täpne arv teada. Ambrotüüpe on hinnanguliselt veidi alla 20. Eestis teadaolevad dateeritud ambrotüübid pärinevad aastaist 1858–1870, mis on ambrotüübi ajaloos üsna hiline periood. Seni teada olevate ambrotüüpide valmistajad Eestis on enamasti anonüümseks jäänud – 13 teadaolevast ambrotüübist kannavad vaid neli autori nime. Kolm neist asuvad [[Järvamaa Muuseum]]is ja nende autoriks on [[Charles Borchardt]]. Neljas asub [[Eesti Ajaloomuuseum]]is, pildi tagaküljel on kleebis tekstiga „Photographie von E. Christoffel in Fellin“.<ref>Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 25-26.</ref> Eestis võib tolleaegsetest ajalehekuulutustest leida viiteid ambrotüüpidele kui „klaaspiltidele“.<ref>Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 14</ref> Eesti ambrotüüpidel on juures tuntav elitaarsuse hõng. Oma vormistuselt on nad varasematele hinnalistele [[Dagerrotüüpia|dagerrotüüpidele]] küllaltki sarnased.<ref>Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 14</ref>